Seda kinnitatakse ka eksperimentaalselt radioaktiivse väävli kõhre kaasamise vähenemisega. Need muutused proteoglükaanides täheldatud varajases etapis OA on kombineeritud suurenenud veesisalduse kõhre.
Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
Teda haaras paanikahoog. See oli absurdne, sest nende konkreetsete sõnade kirjapanemine ei olnud iseenesest ohtlikum kui lihtsalt see fakt, et ta oli hakanud Artrohi ola kuunarnukk pidama; aga hetkeks ta tundis kiusatust rikutud lehed välja rebida ja kogu ettevõttest loobuda. Kuid ta siiski ei teinud seda, sest ta teadis, et sellest ei oleks kasu.
Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist või jätab selle pooleli. Mõttepolitsei tabab ta nagunii. Ta oli toime pannud — oli juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, — raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kõik teised.
Seda nimetati mõtteroimaks. Ja mõtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. Võib mõnda aega, koguni aastaid edukalt kavaldada, aga varem või hiljem sind tabatakse nagunii.
See toimus alati öösel — arreteerimised toimusid tingimata öösel. Sind äratatakse une pealt, jõhker käsi raputab sind õlast, valgus pimestab sul silmi, voodi ümber on kalgid salvi cochon osteokondroosiga. Enamikul juhtudel ei toimunud mingit kohut, arreteerimise kohta ei ilmunud mingit teadet. Inimesed lihtsalt kadusid, ja alati öösel.
Su nimi kustutati nimekirjast, kõik jäljed sellest, mis sa olid iial teinud, pühiti minema, su kunagine olemasolu salati maha ja seejärel unustati. Sind kõrvaldati, hävitati: likvideeriti, oli tavaline ütlemine.
GEORGE ORWELL
Winstonit haaras hetkeks mingi hüsteeriahoog. Ta kirjutas kiiresti ja kritseldades: nad lasevad mind maha ma ei hooli sellest nad tulistavad mind kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend nad tulistavad alati kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend — Ta nõjatus vastu tooli seljatuge, pisut häbenedes ennast, ja pani sulepea käest. Hetke pärast ta võpatas metsikult. Uksele koputati. Ta istus vaiksel nagu hiir, lootes asjata, et koputaja, olgu ta kes tahes, lahkub pärast seda ainust katset.
Aga ei, koputus kordus. Kõige halvem oleks viivitada.
Süda kloppis metsikult, aga ta nägu oli pikast harjumusest arvatavasti ilmetu. Ta tõusis püsti ja liikus vaevaliselt ukse poole. Ta oli hakkama saanud kujuteldamatu lollusega.
Mis on osteoartroos
Aga ta taipas, et isegi paanikas ta ei olnud tahtnud kreemikat paberit määrida ja kaustikut kinni panna, enne kui tint Artrohi ola kuunarnukk ära kuivanud. Ta tõmbas hinge ja avas ukse. Ja otsekohe voogas temast üle soe kergenduslaine. Ukse taga seisis värvitu, muserdatud ilme, salkus juuste ja kortsulise Valud liigeseoli naine.
Kas te saaksite korraks meile tulla ja meie kraanikaussi vaadata? Ta oli umbes kolmekümne aastane, aga nägi palju vanem välja. Jäi mulje, et ta näo kortsudesse on tolmu kogunenud.
Winston järgnes talle mööda koridori. Need asjaarmastajalikud parandustööd oli igapäevaseks ärritajaks. Võidu Maja oli ehitatud ndatel aastatel ja oli lagunemas. Laest ja seintelt pudenes Artrohi ola kuunarnukk krohvi, torud lõhkesid iga kõvema külmaga, katus laskis läbi, iga kord kui lund sadas, ja keskküte töötas Artrohi ola kuunarnukk poole võimsusega, kui seda majanduslikel kaalutlustel lausa välja polnud lülitatud.
Remont, välja arvatud see, millega inimene ise hakkama sai, käis kõrgete komisjonide kaudu; ja sel moel võttis isegi aknaruudu parandamine kaks aastat aega Parsonsite korter oli suurem kui Winstonil ja kuidagi teistmoodi raamas. See nägi välja, nagu oleks mingi koletu suur metselukas siin äsja kõik segi trampinud. Põrandal vedelesid sporditarbed: hokikepid, poksikindad, katkine jalgpall, paar pahupidi pööratud määrdunud spordipükse, ja laual oli kuhi musti toidunõusid ning kortsunud vihikuid.
Seintel oli Noorsooühingu ja Luurajate helepunane lipp ja Suure Venna elusuurune plakat. Kogu majale ühisest keedetud kapsa lõhnast tungis siin läbi vänge higilehk, mis kuulus — see oli esimesest hetkest selge, kuigi seda oli raske seletada, — isikule, keda parajasti kohal polnud.
ESIMENE OSA
Teises toas püüdis keegi kammi ja tualettpaberi abil kaasa mängida marsimuusikat, mida tuli ikka veel teleekraanist. Kraanikauss oli peaaegu ääreni täis sogast rohekat vett, mis haises hullemini kui kapsas.
Winston laskus põlvili ja uuris vesilukku. Ta vihkas kätega töötamist ja vihkas kummardamist, mis ajas teda alati köhima. Proua Parsons Artrohi ola kuunarnukk abitult kõrvalt. Tomil on tõesti osavad käed. Ta oli tüse, kuid toimekas ja rabavalt rumal mees, täis nürimeelset vaimustust, — üks neid täiesti kõhklematuid ustavaid rügajaid, kellest Partei stabiilsus sõltus rohkemgi kui Mõttepolitseist. Þsja, kolmekümne viieselt, oli ta peaaegu vägisi Noorsooühingust välja arvatud, aga enne Noorsooühingusse astumist oli tal õnnestunud Luurajate ridades aasta üle määratud aja olla.
Ministeeriumis oli ta mingil madalamal ametikohal, kus ei läinud mõistust vaja, aga samal ajal oli ta juhtiv kuju Spordikomitees ja kõigis teistes komiteedes, mis organiseerisid ühismatku, spontaanseid meeleavaldusi, säästukampaaniaid ja muid vabatahtlikke üritusi.
Piipu imedes võis ta vaikse uhkusega teatada, et ta on viimase nelja aasta jooksul igal õhtul ðhiskondlikust Keskusest läbi astunud. Hingemattev higihais, tema pingelise elu tahtmatu tõendus, saatis teda igal pool, kus ta liikus, ja jäi temast maha ka pärast tema lahkumist. Proua Parsons tõi mutrivõtme.
Winston laskis torust vee välja ja kõrvaldas vastikustundega ummistuse põhjustanud juuksetuusti. Ta pesi külma kraaniveega käsi, nii hästi kui sai, ja läks tagasi tuppa. Ðheksa-aastane kena välimusega sitke poiss oli laua varjust püsti karanud ja sihtis Winstonit mänguautomaatpüstoliga, temast paar aastat noorem õde matkis venna liigutust puutükiga. Mõlemal oli seljas Luurajate vorm: lühikesed sinised püksid, hall särk ja punane kaelarätt.
Winston tõstis käed pea kohale, aga tal oli väga ebameeldiv tunne, poisi käitumine oli nii tige, et see polnud hoopiski mitte mängu. Sa oled Euraasia spioon! Ma lasen sind maha, ma likvideerin sind, ma saadan sind soolakaevandusse! See oli kuidagi kõhedust tekitav nagu tiigripoegade mäng, kellest kasvavad peagi inimsööjad.
Oblomov/esimene jagu/IX
Poisi silmist paistis mingi kaalutlev julmus, üsna ilmne soov Winstonit lüüa või peksta ja teadmine, et ta on peagi küllalt suur, et seda teha. Hea veel, et tal ei ole tõelist püstolit, mõtles Winston. Proua Parsonsi silmad vilasid närviliselt Winstonilt lastele ja tagasi. Elutoa valguses märkas Winston üllatusega, et kortsudes naise näol oligi tolm. Minul pole aega neid viia, ja Tom Peate liigeste ravi ole veel töölt tulnud.
Poomist vaatama! Winstonile meenus, et mõnedes sõjaroimades süüdistatud euraaslastest vangid pidi sel õhtul Pargis üles poodama. Seda juhtus kord kuus ja see oli populaarne vaatemäng. Lapsed nõudsid alati, et neid vaatama viidaks. Winston jättis proua Parsonsiga hüvasti ja liikus ukse poole. Aga ta oli astunud mööda koridori vaevalt kuus sammu, kui sai kohutavalt valusa hoobi kuklasse.
Kuidas teha? Surve viiakse läbi väikese pöidlapadjaga, mis on naha pinnaga risti. Mõnikord kasutatakse indeksit ja keskmist.
Tundus, nagu oleks teda tulise oraga torgatud. Ta pööras ümber ja nägi proua Parsonsit poega uksest sisse tirimas; poiss toppis parajasti ragulkat taskusse. Aga kõige enam rabas Winstonit siiski abitu hirm naise hallikal näol. Tagasi oma korteris, möödus Artrohi ola kuunarnukk kiiresti teleekraanist ja istus uuesti laua taha, ikka veel kukalt hõõrudes. Muusika teleekraanist Artrohi ola kuunarnukk lõppenud.
Meditsiinilised artiklid
Selle asemel kirjeldas sõjaväelase järsk hääl julma naudinguga Islandi ja Fääri saarte vahele ankrusse heitnud uue ujuvkindluse relvastust. Selliste lastega, mõtles ta, on selle vaese naise elu küll hirmus. Veel aasta või kaks, ja nad hakkavad teda ööl kui päeval jälgima, otsides ketserluse märke. Lapsed olid tänapäeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mõttessegi Kehakeel uhendused distsipliini vastu mässu tõsta.
Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kõike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkäigud, lipud, matkad, drill mängupüssidega, hüüdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine — laste jaoks oli see nagu imetore mäng.
Kogu nende julmus oli suunatud väljapoole: Riigi vaenlaste vastu, välismaalaste, reeturite, sabotööride ja mõtteroimarite vastu. Ðsna tavaliseks oli muutunud üle Artrohi ola kuunarnukk inimeste hirm oma laste ees. Ragulkasinkli valu oli järele andnud.
Nõelravi põhitõed
Winston võttis kõheldes sule, teadmata, kas ta oskab päevikusse veel midagi lisada. Ja äkki jäi ta jälle O'Brienile mõtlema. Aastate eest Umbes seitse aastat tagasi oli ta näinud unes, et ta kõnnib kottpimedas toas. Ta oli peatumata edasi läinud. Imelikul kombel ei olnud need sõnad talle tookord unes erilist mõju avaldanud. Alles hiljem ja vähehaaval olid need hakanud mõtet omandama.
Ta ei mäletanud enam, kas ta oli O'Brienit esmakordselt kohanud enne või pärast seda unenägu; samuti mitte seda, millal ta oli esimest korda taibanud, et see oli O'Brieni hääl. Igal juhul oli ta O'Brieni hääle ära tundnud.
See oli O'Brien, kes oli temaga pimedusest kõnelnud. Winston polnud iial selgusele jõudnud — isegi pärast seda hommikust pilkudevahetust oli tal võimatu selgusele jõuda —, kas O'Brien on sõber või vaenlane.