MIDA JA MIKS TAHAN KINKIDA EESTILE 100. SÜNNIPÄEVAKS

Taavet Borovkov
Kahekümne aasta möödudes julgen lõpuks välja astuda düsgraafiku-düsleksiku jalanõudest ja kirjutada. Tahan kinkida oma riigile midagi, mis muudaks nii riiki kui ka mind ennast. Otsustasin, et minu kingitus tuleb kirjutades. Kui te ettevaatlikult avate kingituspaki, siis leiate sealt loo ühest väljamõeldud poisist, kelle nimi on Martin ja, kes kirjeldab oma igapäevast koolielu läbi sügava armastuse ja õrna pelguse, pidades usalduslikku dialoogi vanemate inimestega. Miks? Lugege edasi, Martin räägib teile meeleldi.


+ + + 
„Koju jõudes oli mu meel järjekordsest tüütust päevast väsinud. Ega asi olnud õpetaja Annas! Tema on tõesõna tore ja lahke inimene, õpetusigi jagab ta just nii, nagu seda üks oma ala armastav inimene tegema peaks. Oma tüdimuses ei süüdista ma ka teisi, ei klassiõdesid, -vendi, õpetajaid, ka päeva ennast mitte. Süüdistada kedagi ei saagi olla minu kavatsus, sest süüdistamine on üks suur totrus, mis tekitab vaid meelehärmi ja seda ma ei taha. Siiski tuleb mul üles tunnistada pidevalt korduv häbitegu, mis mind koolitundides alatasa tülitab… Viimaseski õpetaja Anna tunnis võtsin ma aega vihiku sodimiseks ja särasilmselt jagatud tarkusesõnad, mis klassi eest kostsid, lahkusid minu kõrvu jõudmata avatud aknast otse õue. See ei ole lugupidamatusest ega ka vahel päeva jooksul koguneva trotsi tõttu nii, vaid see on minu kindel teadmine, et õpetaja Anna õpetused ei ole minu jaoks. See, kuidas ta räägib, on igati ilus, aga see, millest ta räägib – see ei ole minu jaoks ja ei saa selleks kunagi, kuigi ta õpetab nii hästi.

Enne, kui hakkate mind oma üllatunud silmadega voolima ja liimima, palun teilt hetk kannatust ja, et kuulaksite minu… pentsikut seletust selle kohta, mis paneb mind ühe eeskujuliku õpetaja tunnis sedaviisi käituma. Tunnen ennast ka ise pentsikult, nagu on pentsik mu sõnavõtt, sest minus on suur vastuolu. Ma ei karda ennast ausalt väljendada, ma ei häbene oma tundeid ega mõtteid, aga kui ma hakkan siiralt oma tunnetest ja mõtetest rääkima, tehakse mind ikka ja jälle maha, pannakse kahtluse alla. Mina väljendan ennast siiralt, aga vastu saan usaldamatustunde. Kui mind ei tehtagi päris maha, võib-olla isegi julgustatakse naeratades: “Sa saad hakkama, Martin, oled ju tubli poiss, ära kahtle endas!“, tajun ma selles ära võltsi kiituse. Tegelikkuses mind ei usaldata ja usaldamatus põhjustab igal pool puudulikkuse tunde. See on see, mis paneb mind ka õpetaja Anna tunnis muude asjadega tegelema.“

+++
Segan nüüd Martini jutule vahele ja kirjutan sellest, kuidas mina kooli ja haridust näen ja missuguse kooli ja hariduse ma tahan kinkida Eesti Vabariigile. 


Vaatleme kooli kui joonist kolmnurgast ja ringist. Õpetaja ja lapsevanem on kolmnurga vasak- ja parempoolne külg, kolmnurga alumine külg on õpilane. Kolmnurga ümber on ring – see kujutab ümbritsevat keskkonda ja sealt tulevaid mõjutajaid. Sulgege nüüd hetkeks silmad ja kujutage ette, kui kolmnurga ühes nurgas, ühes ühenduspunktis pole usaldust, siis hakkab see külg vajuma või kukub hoopis küljest ja nii lähebki kujund liimist lahti – laguneb terve kolmnurk ehk kogu süsteem. Elus tähendab see arusaamatusi, süüdistusi, ebasiirust. See on nagu killustunud perekond, kodu ilma usalduseta, koht, kuhu eriti minna ei taha, kus puudub rõõm. Tean, et Martini kõrval on nii ka paljude teiste õpilastega – nad tunnevad, et neid on alt veetud. Usaldus, mida neile kooli tulles lubati ja millest palju räägiti, ei väljendu koolielus kuidagi. Kui õpilane sõna võtab ja õpetajale kooliasjade osas siiralt oma arvamust avaldab, siis ei juhtu muud, kui patsutus õlale ja lai naeratus: „Sa ei tea veel, mida sa elust tahad! Seepärast pinguta nüüd edasi ja ära räägi nii totrat juttu, et ei saa ja ei ole vaja.“ 


Tean teisigi, kes räägivad sama juttu nagu mina, aga nad on lihtsalt lootusetult alla andnud. Ja mitte ainult õpilased. Sama kehtib ka õpetajate ja lapsevanemate kohta. Usaldamatus on nagu kaval madu, kes pidevalt otsib endale kahtlusi ja süüdistusi, et neid seedida ja siis mürgina oma teekonnal levitada. Niimoodi sisisedes roomab ta aeglaselt edasi, mürgitades nii õpetajat, lapsevanemat kui õpilast, kes kõik süüdistavad üksteist. Miks on kooli tulles tunne, et tulen jälle sellesse majja, kus mind ootavad ees usaldamatus ja piinlikkus. Kas tõesti polegi siis muud, kui pingutada hinnete nimel? 


Tihti kuulen koolis mõnda punti võib sõbrapaari pomisemas: „Miks ma pean seda tegema, kui mulle see ausõna korda ei lähe?“. Või siis uuritakse: „Mis hinde sa said?“ Kui vastuseks on: „Kuule, pingutasin hullult, 5 muidugi!“, ütleb küsija pettunult: „Siis vedas, mina sain 4…“. Nendel vahetundidel või jalutuskäikudel, kui kuulen selliseid sõnavahetusi, mõtlen alati, et mille nimel me õpime – kas alguses hinnete ja pärast raha nimel? Või annab mulle jõudu ja tekitab huvi miski tõeline, see, mis on tõesti minu oma! Nii minu oma, et süda peksleb rinnus ja nahk on juba nagu kanal, ja suurest elevusest tunned, et hakkadki juba kaagutama. Selline pöörane huvi nagu oli „Minu pere ja muud loomad“ autoril Gerald Durrelil prussakate, ritsikate ja taimede, lindude ja kõikide muude elavate vastu! Tema huvi oli nii üüratu, et ta tõi neid loomakesi salaja koju ja lasi purgist välja, et jälgida nende käitumist. Uskuge mind, selline kirg võib lahvatada väga varases nooruses! Kingin Eesti Vabariigile usalduse, mis lubaks emal ja isal usaldada oma last ja lasta tal leida ja järgida oma kirge nagu hull armunu. Las ta eksib ja kukub, sest ta tõuseb nagunii taas, kui see on tema armastus. 


Kingin Eesti Vabariigile kooli, kus enamus aineid oleks valikained, et neid oleks palju erinevaid ja, et õpilased saaksid neid ka ise välja pakkuda ja usaldav kooli-kolmnurk arutaks need omavahel läbi. Isegi siis, kui see väike poiss või tüdruk käib esimeses klassis, saame me teda usaldada, küsida tema käest, mida ta teha tahab. Minu kingituses usaldatakse meie riigi väikest kodanikku ja ei arutata teda puudutavaid asju tema selja taga. Ainult usaldades saab ta teada, mis on tema armastus.