MINU KINGITUS EESTI VABARIIGILE

Eesti riik on mulle väga kallis ning oma heale sõbrale tahaksin ikka midagi erilist kinkida. Seega minu kink armsale kodumaale oleks ideaalse kooli rajamine.

Kingi tegemisega on juba alustatud. Nimelt toimus suvel Villevere vanas koolimajas noortele suunatud hariduseksperiment ”Ideaalne kool”, kuhu oli kokku tulnud 16 noort Eesti eri paigust ja mitmed inspireerivad oma-ala eksperdid. Nädala jooksul vesteldi haridusest, selle väärtuslikkusest ja murekohtadest ning tehti algust ideaalse koolimudeli loomisega.

12. juuli 2017. Kell on peagi saamas 7.30. Kiirustan, sest rong väljub iga hetk. Hinges valitseb ootusärevus – oleme ju sügisest saati teinud ettevalmistusi selleks, mis meid nüüd ees ootab. Tean, et mõne tunni pärast kohtun uute noortega, kellega veedan koos järgmise nädala, mõtestades lahti hariduse tähendust ning otsides ideid ideaalse kooli jaoks. Algul võib tunduda kuidagi kahtlane, et kuidas me ei tea, mis on haridus, ja kas me pole siis sellest kooli jooksul aru saanud? Aga võta näpust, süvenedes sellesse teemasse avastame nii palju uut, millele pole varem mõelnud ja, olgem ausad – kui palju noori tänapäeval üldse on arutanud, mis on hariduse eesmärk? Ma arvan, et mitte paljud, sest me ei näe ju tihtipeale vajadust süveneda millessegi, mis tundub olevat nii iseenesest mõistetav.

Kuid milline võiks siis üks ideaalne kool olla? Kõigepealt alustame sellest, et see võiks asuda looduse lähedal ja heaks näiteks ongi Villevere vana koolimaja, mille juures askeldavad lambad, tolmavad kruusateed ja laiuvad heinamaad. Looduses viibimine on kasulik meie kehale, aga sama palju ka meie vaimsele tervisele. Ideaalses koolis võiks õpilastel ja õpetajatel olla suur vabadus kujundada klassiruume nii, nagu neile meeldib. Juba selle võimaldamine annab noorele tunde, et temaga arvestatakse, tema arvamust tahetakse kuulda ja tal on õigus midagi muuta. Ja just siit tahan jõuda järgmise punktini, milleks on õpilaste kaasamine koolielu korraldamisse, s.t, et neile antakse võimalikult suur sõnaõigus kaasa rääkida, milliseid uuendusi vastu võtta, mida muuta vanades harjumustes, milliseid üritusi korraldada ning anda neile ka võimalus ise tunde läbi viia. Samuti võiks rohkem kaasata lapsevanemaid ning, miks mitte korraldada näiteks ühiseid piknikke, kus osalevad nii lapsed oma vanematega kui ka noor õpetaja oma vanematega. Midagi täiesti uut, mitte järjekordne koosviibimine, mille peateemaks klassiraha kogumine vms.

Koolitunnid võiksid olla võimalikult meeskonnatöö põhised, s.t, et ühiselt arutatakse teemat, selle vajalikkust, sellega seotud fakte ja arvamusi, et seeläbi anda lastele võimalus arendada ka oma suhtlemisoskust. Paraku tänapäeval on suur probleem just suhtlemisoskuse puudulikkus. Olen korduvalt kogenud, kus õpetaja on tahvli ees ja küsib äsja arutatud teema kohta küsimusi, aga klass on vait ja pärsib arutelu tekkimist. Kindlasti peaks koolis tegelema vaimsete teemadega, endale ja teistele tähelepanu pööramise oskusega, ”minapildi” loomisega. Igal juhul peaks ideaalses koolis kujunema välja harjumus teha 10-20 minutilisi meditatiivseid pause, et lihtsalt saada korraks eemale päeva jooksul kogunenud mõtetest, sündmustest.

Kooli kujundavad aga eelkõige inimesed. Milline peaks olema ideaalse kooli õpetaja ja õpilane? Õpetajal on ühiskonnas hindamatu roll. Õpetaja on keegi, kes kujundab meist haritud maailmakodanikke – olgu selleks arstid, ministrid, korravalvurid, teenindajad, uued õpetajad. Õpetajad peaks saama samaväärset palka poliitikutega. Õpetaja peab olema vaimselt terve ja tasakaalus elukogenud inimene. Elukogenud inimene ei pea olema kõrges eas, mõni vanem õpetaja ei pruugi olla üldse nii elukogenud kui näiteks noor õpetaja, kes on reisinud maailmas, tutvunud erinevate kultuuride ja inimestega – need kogemused on tähtsad meie aina rohkem globaliseeruvas maailmas. Ideaalne õpetaja oskab tuua elulisi näiteid, sest just tänu näidetele mõistame me kõige rohkem õpitut. Ideaalne õpilane on see, kes tahab osaleda õppeprotsessis, ta on aktiivne ja uudishimulik. Kui õpetaja näeb, et see, millest ta räägib, õpilasi huvitab, on positiivne tunne mõlemale garanteeritud. Ideaalset kooli luues peaks õpilastel ja õpetajatel olema läbi arutatud selge arusaam haridusest ja selle vajalikkusest. Oluline on, et neil oleks ühine arusaam ja visioon ideaalse kooli ideest.

Olen osalenud mitmetes projektidedes, aga just see projekt jättis mulle kustumatu mulje. Esiteks olen saanud endale uued toredad mõttekaaslastest sõbrad, kel kõigil on ühine missioon – muuta meie koolisüsteem veelgi paremaks. See nädal valgustas mind väga. Koos sõnastasime ka hariduse eesmärke. Minu jaoks kõlab see järgmiselt: “Hariduse eesmärk on kasvatada õnnelik maailmakodanik, kes koolist kaasa saadud vajaliku pagasiga saab hakkama iseseisvas elus ning, kes soovib panustada ühiskonda.” Usun, et Eesti Vabariigile võiks selline kingitus meeldida.

Christin Liis Krass, Viimsi Keskkool 12.B, Villevere hariduseksperiment Ideaalne Kool
+372 569 55 960
christinliiskrass@gmail.com