fetishroom
0

Muutunud õpikäsitlus

Ettekanne Loovaharidus Eesti moodi IV seminaril: “Õpetaja on loov”

Autor: Viive-Riina Ruus

Globaalses mastaabis toimuval üleminekul tööstusühiskonnast teadmusühiskonda on kesksed õppimine, loovus ja innovatsioon.  Selline arusaam on 21.saj. algul omaks võetud maailmaorganisatsioonides (OECD, UNESCO, Maailmapank) ja EL tulevikukavades, selline arusaam on kooskõlas ka Eesti arengukavadega, sh „Eesti elukestva õppe strateegiaga“.

Käesoleva  kirjutise ajendiks oli vajadus esitada kokkuvõtlik ülevaade kaasaegsetest seisukohtadest õppimise kohta nimetatud strateegia tarvis. OECD/CERI publikatsioonid on allikaks valitud seepärast, et need on orienteeritud poliitikate kujundamisele nagu ka Eesti haridusstrateegia.

Kaasajal on õppimise eesmärgiks tingimuste loomine iseennast pidevalt korrigeeriva   adaptiivse asjatundlikkuse kujunemiseks, mis vastandub rutiinsele  ehk standardsele asjatundlikkusele. Adaptiivne ehk loov asjatundlikkus eeldab võtmepädevuste valdamist ühelt poolt, teisalt aga nende pidevat avardamist ja süvendamist. See tähendab uute teadmiste loomist, pidevat uurimist, lakkamatut katsetamist, uute lahenduste leiutamist, „nutikate“ õpikeskkondade kujundamist, mis suurendavad isikute, organisatsioonide, kogu ühiskonna õppimise tahet, oskusi ja tulemuslikkust ning ergutavad õppimise kui erilise inimtegevuse innovatsiooni.

See lähenemine ühendab sünergeetiliseks tervikuks iseenesliku, „kogemata“ õppimise argielus,  õppimise formaal- ja mitteformaalhariduses, sh töökeskkonnas.  Selline õppimiskäsitus läheb kaugemale üksikisikust,  analüüsides ja mõtestades õppimist perekonnas ja sõpruskonnas, koolis ja laiemates sotsiaalvõrgustikes, peab oluliseks õpimotivatsiooni ja õppimisega kaasnevaid  emotsioone ja  tunneb huvi selle vastu,  kuidas inimesed ise mõtestavad oma õppimist.

Õpikeskkonda mõistetakse õppimise ökosüsteemina, mis hõlmab nii õppimist kui tegevust/protsessi ja  ka kui õpitulemusi.
Õpikeskkonnal on  pedagoogiline tuum, mille  koostisosad on:

  • õppijad,
  • õpetajad/õppimisprofessionaalid,
  • sisu,
  • ressursid (materiaalsed, sh digimaterjalid, rahalised, aeg, kompetentsid jm).

Need koostisosad sõlmib omavahel kokku ja kujundab tervikuks organisatsiooniline dünaamika (juhtimine,  väärtused, visioon ja eesmärgid, suhted, organisatsiooni kliima, õpetajate ja/või õppijate rühmade moodustamine (näiteks: kas õpetamine meeskonnana?, kas õpetamine klassiti või on koos eri vanuses rühmad?,  kas erivajadustega inimesed õpivad koos  „tavaliste“ õppijatega? jpm).

Kvaliteetset õppimist soodustavaid innovaatilisi õpikeskkondi iseloomustab:

  • õpikeskkonna fookuses on õppijad, ergutatakse õppijate aktiivset  süvenemist õppimisse,  toetatakse nende identiteeti õppijana selleks, et luua eeldused ennastjuhtivate õppijate  kujunemiseks, kes on võimelised oma õppimist seirama, hindama, täiustama  ja  vastavalt reguleerima oma motivatsiooni ja emotsioone;
  • õpikeskkonnad rajanevad arusaamal, et õppimine on olemuslikult sotsiaalne, mistõttu peetakse esmatähtsaks hästi organiseeritud  koostöist õppimist;
  • vastandina pindmisele  õppimisele (surface learning) ollakse orienteeritud intellektuaalselt nõudlikule süvaõppimisele (deep learning): verbaalsete, visuaalsete jt tekstide mõistmisele,  nähtuste kontseptualiseerimisele, mõistetevaheliste seoste loomisele  jms;
  • õpikeskkonnas tegutsevad õpetajad/õppimisprofessionaalid  on ülimalt tähelepanelikud õppijate motivatsiooni  suhtes ja mõistavad emotsioonide võtmerolli õppimise edukuses;
  • õpikeskkondades ollakse häälestatud õppijate individuaalsete  eripärade, kaasa arvatud nende varasem teadmine, arvestamisele;  disainitakse selliseid õppekavu/õppeprogramme,  mis  nõuavad igaühelt tõsist pingutust, kuid  ei esita ülejõu käivaid nõudmisi;
  • hindamine toimub parema õppimise nimel,  hindamise aluseks on selged ootused, kasutatakse hindamisstrateegiaid, mis on  nende ootustega kooskõlas, tagasisides  asetatakse rõhk  õppimise edendamisele, silmas pidades seda, et mida vähem rahuldutakse  kitsalt mõistetud õpitulemustega, seda keerulisemaks osutub hindamine;
  • õpikeskkondade kõiki komponente (suhteid õppijatega ja koostööpartneritega, õppimise iseloomu jm) võib muuta nii heas kui halvas suunas  tehnoloogia,   mistõttu on äärmiselt oluline, et tehnoloogia kasutamine toimub õppimise, mitte aga tehnoloogia enda huvides;
  • õpikeskkonnad, püüdes vältida eneseisolatsiooni,  väljuvad   etteantud institutsioonilistest ja organisatsioonilistest raamidest,  ületades nende piire; tekivad õpikeskkondade võrgustikud (sh rahvusvahelised), samuti hübriidsed, omavahel „risttolmlevad“, vastastikku üksteist rikastavad ja arendavad õpikeskkonnad, sealhulgas sellised, kus õppimine on lahutamatu tööst või mõnest muust tegevusest.

Innovaatilistele õpikeskkondadele annab võimendusefekti ja muudab innovatsioonid jätkusuutlikuks see,  kui mastaapsed, püsivad ja elujõulised  on õpikeskkondade võrgustikud ja nende hübriidsed vormid. Samas ei saa ignoreerida seda, et õpikeskkonnad toimivad institutsionaalses raamistikus (seadused, valitsemisstruktuurid, asutused jne).  Seega – oluline on õppimise makro-, meso- ja mikrotasandi omavahelised suhted ja kooskõla. Kriitilise tähendusega  on õpikeskkondade ja nende institutsionaalse raamistiku vahekord: halvimal juhul hakkavad need eri tasandi struktuurid üksteise arengut tõkestama või halvama, parimal juhul tekib nendevaheline sünergia.  Oluline on innovaatilise õppimise/õpikeskkondade kestlikkus, teisi sõnu: uue õppimiskultuuri kujundamine. Õppimiskultuuri kujunemise eelduseks on parimate lahenduste salvestamine, nende analüüsimine, katsetamine, avatus edasiarendustele ja levitamine. Õpivara alusel tuleb luua avalik õpivaramu, mis on kättesaadav kõigile ja kust vajalik on kergelt ülesleitav.

Õppimise juhtimine/eestvedamine (leadership) tähendab õppimise sihtide seadmist ja vastutuse võtmist õppimise toimumise eest. 

Selleks peavad juhtimise keskmes olema 21. sajandi õpikäsituse võtmevaldkonnad: innovatiivsed õpikeskkonnad,  rikkalikud ja nõudlikud  õpetamisrepertuaarid,  kõigi  inimeste õppimine, ümberõppimine, mitteõppimine.

 

Õppimise juhtimise/eestvedamise eeldusteks on:

  • juhtide loovus ja kartmatus: julgus võtta riske, sest  kõne all on praktikate, struktuuride ja kultuuride süvamuutused;
  • 21. sajandi professionalismi mudelid ja nende praktiseerimine: kõigi, sh õppimise juhtide endi professionaalne õppimine, uurimine, enesehindamine;
  • sotsiaalsus ja sidustatus: kriitilise tähendusega on osalus horisontaalsetes professionaalsetes võrgustikes ja kogukondades (ja mitte niivõrd adminitratiivsetes struktuurides);
  • õpikeskkondade komplekssus, mitteformaalsete partnerite kaasatus:  mida innovatiivsemad on õpikeskkonnad, seda keerulisemad, seda komplekssemad need on, seda rohkem   on  neisse lülitunud  mitteformaalseid partnereid – kogukondi ja professionaale teistest valdkondadest, mis kõik seab juhtimise ette järjest keerukamaid pedagoogilisi ja organisatsioonilisi ülesandeid;
  •  juhtimise mitmetasandilisus: algtõuge õppimise parandamiseks võib tulla ükskõik mis juhtimistasandilt, nii formaalhariduse kui mitteformaalhariduse  valdkonnast, oluline on erinevate juhtimistasandite kooskõla üksteisega;
  • süsteemi tasandi  juhtimise vajalikkus:  süsteemi tasandil tuleb luua vajalik ruum innovatsioonideks, uuenduste algimpulss võib tulla ka mikrotasandilt; võtmetähendusega on tingimuste loomine professionaalseks õppimiseks, valitsemine (governance) ja aruandlussüsteemide toimimine peavab olema samasuunaline innovaatiliste ja väestavate õpikeskkondadega,  mitte tegutsema  neile vastu. 
Innovatsioon toob õppimisse dünaamika. 

Innovatsioon parandab õpitulemusi, suurendab õppimise võrdõiguslikkust ja produktiivsust, vähendab  asjatuid kulutusi ja võimaldab kohaneda sotsiaalsetele vajadustele.  Innovatsioonile on tõkkeks haridussüsteemi  konservatiivsus, regulatsioonide ja reeglite täht-täheline järgimine, jäigad organisatsioonilised struktuurid ja asjaolu, et innovatsiooni tulemusi ei ole võimalik tõsikindalt ette näha, mistõttu on uuendustele raske toetajaid leida.

Innovatsiooni „pumpadeks“ on ennekõike:

  •  teadus- ja uurimistegevus, teadmiste kasv;
  • teadmiste jagamine ja agentide võrgustumine;
  • struktuuride ümberorganiseerimine moodulite põhimõttel;
  • tehnoloogiline areng.
Tulemuslikuks innovatsiooniks on vajalik, et avalik võim tegutseks  innovatsiooniprotsesside valitsemisel ühtsena   ja et innovatsiooni käsitataks kompleksse ning mittelineaarse protsessina,
 
milles on keskne roll järgmistel võtmeteguritel:

  • usaldus: eduka õppimise üks võtmetegureid  21. sajandil,  toetab innovatsiooni, sest soodustab riskijulgust, vähendab vastuseisu uuendustele  ja pingeid aruandluskohustuse ja uuendusmeelsuse vahel, usaldust on vaja hariduse valitsemise, koolide ja õpetajate vastu, usaldust on vaja pedagoogilistes suhetes, inimeste omavahelistes suhetes;
  • professionaalsus: hariduse ja haridussüsteemide innovatsiooni kõige olulisem tingimus, eeldab õpetaja kõrget sotsiaalset staatust ja seda, et teda ei peetaks mitte niivõrd riigiametnikuks, vaid autonoomseks professionaaliks, kelle spetsialiteet on õppimine ja õpetamine; vajalik on tervikliku teadmistekorpuse olemaolu, teaduse, praktika ja poliitika omavaheline seostamine, õpetaja vastutus oma teadmiste kaasajastamise eest ja osalus pedagoogilistes  innovatsioonides, õpetaja-uurija ja õpetaja-haridusuuendaja mudelite  kasutuselevõtmine;
  • aruandlus: innovatsiooni seisukohalt on oluline, kuidas toimib aruandlus,   paradoksaalselt tekitab hariduse detsentraliseerimine  enamasti  vajaduse tugevdada aruandlust;  kuulekust kultiveerivad  aruandlussüsteemid vähendavad  riskijulgust ja innovatsioonivõimekust,  professionaalne aruandlus kolleegidele või kogukonnale   (lapsevanemad, õpilased, tööandjad, riigivõim jm) või aruandlus  selle kohta, kuidas on täidetud õigusakte ja mil määral on suudetud saavutada nõutavaid õpitulemusi, võivad mõningail juhtudel ergutada innovatsiooni, mõnedel juhtudel seda tõkestada; vastuolusid ja pingeid uuenduslikkuse ja aruandluse vahel aitab ületada usaldus;
  • juhtimine/eestvedamine:  see on muutuste juhtimise ja reformide elluviimise otsustav tegurjuhid (õpetajad, koolijuhid, administraatorid, lapsevanemad, õpilased, poliitikud) annavad muutustele suuna ja aitavad neid ellu viia järjest keerukamaks muutuvates organisatsioonides ja mõjutavad muutuste kestlikkust, juhtimine peab tagama,  et fookuses oleks ikka ja alati õppimine, sealhulgas õppimise enda juhtimine. Oluline on eri juhtimistasandite omavaheline kooskõla. Poliitilised liidrid peaksid saatma ühiskonnale tugevaid signaale innovatsiooni olulisuse kohta ja  kujundama kultuuri, kus  uuendajad pälviksid tunnustust ja innovatsioon muutuks mis tahes töö loomulikuks osaks.

ALLIKAD (kronoloogilises järjetuses)

  • OECD/CERI (2008) Innovating to Learn, Learning to Innovate.
  • Lubienski C. (2009) Do Quasi-Market Foster Innovation in Education?: A Comparative  Perspective.  OECD Education Working Papers, No.25, OECD Publishing.
  • OECD/CERI. (2009)  Working out Change.   Systemic Innovation in Vocational Education and Training.
  • OECD/CERI  (2010) The Nature of Learning: Using Research to Inspire Practice.
  • OECD/CERI  (2011) Innovative Learning Environments  (ILE). International Conference on Innovative Learning Environments.  Banff, Alberta, Canada. October 10th-12th 2011. http://www.oecd.org/site/eduilebanff/487637 55
  • Lucas, B., Claxton, G., Spencer, E. (2013). Progression in Student  Creativity in School: First Steps Towards New Forms of Formative Assessments.  OECD Education Working Papers, No.86, OECD Publishing.
  • OECD/CERI  (2013) Educational Research and Innovation: Innovative Learning Environments.
  • OECD/CERI (2013). Leadership for 21st Century Learning.  Educational Resarch and Innovation. OECD Publishing.
  • EDU/CERI/CD (2014). Innovation, Governance and Reform in Education. CERI  Conference Background Paper.  3-5 November 2014. Drafted by Lucie Cerna of the CERI Secretariat.