fetishroom
06märts
2015
0
Viive-Riina-Ruus

Õpetamiskunstide Vaba Lava – MEMO

1. Eesti hariduse kõige põletavam probleem on õpetaja madal maine ja staatus.  Rahvusvahelise õpetajauuringu TALIS 2013  alusel tajub Eesti koolijuhtidest vaid 12% ja põhikooli lõpuklasside õpetajatest 13,7% , et Eesti ühiskond väärtustab õpetajat.

2. M. S. Tucker, USA haridusteadlane, kes on veerand sajandit uurinud riike, kes on tõendanud oma head haridust, külastas. 2015.aasta veebruarikuus Eestit. Ta tunnustas Eestit  kui efektiivse koolisüsteemiga riiki, kes on hariduses maailma kümne tippriigi hulgas ja kus vahe nõrgemate ja tugevamate vahel on väike. Seda enam tuleb kuulda võtta tema hoiatust, et Eesti haridusedu võib haihtuda, sest õpetajakutse pole atraktiivne, õpetajad on alatasustatud ja noored ei taha õpetajaks õppida. „Teil võib peagi olla õpetajatest massiline puudus. Ja kui see juhtub, võib Eesti hariduse kvaliteet olla üleöö kadunud. “ (PM, 21,veebr).

3. Õpetaja palgatõus on möödapääsmatu. Lisaks poliitikutele toetavad seda ka paljud ettevõtjad -  lootuses, et tekiks konkurents õpetajate seas ja et väljarändajad tulevad laste hariduse huvides koju tagasi.

4. Lisaks palgatõusule on vajalik õpetajakutse sisuline muutmine. Ajalooliselt on õpetajatööd enamasti peetud mitte päris kutsetööks ja õpetaja on olnud tõugatud erinevate ühiskonnakihtide ja seisuste vahele.  Rahvakooli õpetaja ehk koolmeistri staatus  kuni 19.sajandini on olnud võrreldav  käsitöölise seisundiga, kusjuures ei olnud õpetajatöö enamikel juhtudel  äraelamist võimaldav. Rahvusriikide teke ja koolikohustuse sisseseadmine tekitas õpetaja kui rahvavalgustaja kuvandi, kuid et õpetajatööd reguleeris ja kontrollis riik, oli õpetaja professionaalne autonoomia kaheldav ja õpetajas nähti sageli lihtsalt kroonuametnikku.  20.saj jooksul pääses maksvusele idee sellest, et  õpetamine tuleb rajada teaduslikule alusele ja õpetajaid peab ette valmistama ülikoolis.   See käik parandas tugevalt õpetaja asendit ühiskonnas. Ideaaliks kujunes oma tegevust reflekteeriv ja teaduslike meetoditega uuriv õpetaja – õpetaja-uurija.

5. Siiski ei ammenda  õpetaja kui (asjaarmastaja) teadlase mudel õpetajaametit. Õpetamine on selgelt tegevuskunst – õpetamise kunst.  Kui õpetajatöö sel viisil ümber defineerida, avaks see uusi „võimaluste aknaid“. Omal kohal on analoogiad teiste kunstidega – arhitektuuri, disaini, etenduskunstide,  näitekunstiga.   Põhjendatud oleks kujutlus õpetajast  kui näitekirjanikust, lavastajast  ja näitlejast, õpilastest kui trupi  liikmetest. Tänapäeva etenduskunstides on näitlejad sageli ka näitekirjanikud, kes „tüki“ üheskoos välja mõtlevad ja seda ise ka esitavad. Kollektiivne autorlus, improvisatsioon. Kaasaegse õppimis/õpetamisteatri jaoks ääretult sobiv võrdkuju.

6. Kunst vajab  publikut. Vajalik oleks õpetamiskunstide (mis on ühtlasi õppimiskunstid)  esitamise avalik ruum.  Õpetamiskunstide Vaba Lava. Kool-meister peaks tegema ruumi ka teistele õpetajatele: täiskasvanute õpetajad, praktikantide või huviringide juhendajad, ülikoolide õppejõud  – muidugi üheskoos (üli)õpilastega.  Kahtlemata on mõnede erialade  õppeprotsess  eriliselt „lavageeniline“, kuid eriti põnev oleks näha, kuidas lavastab õpetust  matemaatika- või füüsikaõpetaja. Publikut õpetamiskunstide etendustele loodetavasti jätkuks.  Arvatavasti sünnivad lavapraktikas aja jooksul ka õpetamiskunstide esitamise erinevad žanrid – dokumentalistika, performantsid,  vaatemängulised rollimängud,  demonstratsioonid (näiteks miks mitte loov- või uurimistööde kaitsmisest või väitluskonkursist koolides). Pole välistatud, et ilmavalgust näevad ka teemakohased fiktsioonid – komöödiad, draamad, tragöödiad. On  võimalik, et õpetamiskunstid transformeeruvad teisteks kunstideks – foto- või maalinäitusteks, video- või dokumentaalfilmideks õpetamisest ja õppimisest.

7. Mida see  õpetamiskunstide vaba lava  annaks?  Õppimine ja õpetamine muutuksid nähtavaks, üldrahvalikuks, vastastikku rikastavaks, iseennast reguleerivaks  tegevuseks. See võiks olla hariduse innovatsiooni allikaks. Tekiksid õpetamis/õppimiskunstide kuraatorid, kriitikud, arhivaarid.   Kasvatusteadlased leiaksid rikkalikku ainest analüüsimiseks, üldistamiseks ja lisaks ka atraktiivse koha konverentside korraldamiseks.  Mis aga peamine: õpetajakutse ümber tekiks palju elevust ja suminat, nii et   õpetajaamet  muutuks külgetõmbavaks, kooli tuleksid kõige säravamad ja  hakkajamad neiud ja noormehed. . Aga raha?  See pole kallis projekt. Üks suur saal koos hädavajalike kõrvalruumidega, kergesti paigaldatav lava ja toolid pluss vajalik tehnika ja rekvisiidid, mõned palgalised kuraatorid ja korraldajad. Kõigepealt tuleks üles leida ja nähtavaks teha see, mis Eestis juba nagunii olemas on. Seda on väga-väga palju.

On aeg luua Eesti Hariduse Innovatsioonifond pankade, ettevõtjate, vabatahtlike annetajate jt koostöös, et saaks välja panna õpetamiskunstide auhinnad. Kõne alla tuleb ka õpetamiskunstide festival.  On loota, et  sellise süstemaatilise tegevuse tulemusel rikastuks  Eesti õppimis- ja õpetamiskultuur. See oleks siis veel üks moodus, kuidas Eesti saaks iseendast suurem olla.

 

Koostas: Viive-Riina Ruus, Tallinna Ülikooli  emeriitprofessor

27. veebruar 2015