fetishroom
29aug
2014
0
Tiiu Kuurme poolik sarz

Tiiu Kuurme: Hindamine kui võimuinstrument. Aga ihaldatud loovus?

Artikkel ilmus Maalehes 28. juuni 2014.

Meie aja vaim on hindav. Näidik ja mõõdik on ülimaks saanud kui tõde ise, ja mure tehtava sisu pärast taandunud olematuks selle kõrval, kuidas välja paistame. Ent kellele siis?

Ülikoolides ei möödu ühtki aastat ilma kontrollivate küll kodumaiste, küll välismaiste komisjonideta.

Kui torm möödas ja ühiselt ehk komisjoniga õhtustki söödud, ilmub rahulolev sära suuremate ja vähemate ülemuste palgele ning pidulikult teatatakse vaikivale publikule: olime head, olime suurepärased, olime mitte halvemad kui nemad.

Kas aga on maailm pärast seda parem paik? Kas midagi muutub võrrelduna sellega, mis olnud?

Hindamisest olevat saanud omamoodi tootmisharu, mis uurijate sõnul sööb niigi nappi haridusraha, ja seda peaaegu kõigis maades.

Uute ametite nimistusse on ilmunud elukutseline hindaja.

Loovuseta ei uuene miski

Hindamise objektiks olemist harjutatakse juba varakult. Koolihinne on tänapäeva Eesti koolilapse kõige tugevam liikumapanev jõud ning õpetaja käes on see asendanud piitsa ja prääniku.

Õieti on see paljudele õpetajatele nende viimane viis osasid lapsi üldse midagi tegema panna. Ehkki selleks peaks olema teadasaamise rõõm.

Mida tähtsamaks saab hinne koolilapse elus, seda enam tuhmub sära tema silmis, samas aga arenevad õpilase nn ametioskused – olla nähtav või nähtamatu vastavalt sellele, kas asi selge, ja hea hinne välja manipuleerida.

Mis on sellel kõigel aga teadmistega pistmist, ei huvita kedagi. Sest hinne on peaaegu sama mis uskumus: kui juba on hinne, siis kõike muud antakse teile pealegi.

Kvantifitseeritud elus ei märgata enam küsida, mis on millegi mõte, sest tähtis on kogused. Siiski on jäädud kuulatama neidki vaikseid (hoiatavaid) hääli, mis kõnelevad näiteks loovusest.

Et loovuseta ei uuene õieti miski, et loovus ongi vahest üks inimese viise olla olemas. Psühholoogia klassiku Carl Rogersi järgi on inimliku elu peamine tung laieneda, areneda, levitada, väljendada, kujundada, tekitada.

Eluterve inimene soovib, et tema tegu oleks hüveks ka teistele. Loovuse põhilätteid on inimese kalduvus end teostada ja teha võimalik tegelikuks. Suur loovuse inspiraator on kergendada oma elu, vähendada elamise raskust, viia ellu oma eesmärke, anda vaev masinatele ja tehnoloogiate kanda.

Põhjusi, miks on loovus nii hariduses kui läbilõikelises elus suhteliselt haruldane külaline, on kirjeldatud nii enne kui pärast Rogersit.

Loovusest on teada, et see on harjumuspärastest süsteemidest välja tulemine ja vana ning tuntu kokkusobitamine uuel viisil.

Loomeakt on spontaanne ja originaalne, protsess on siin tähtsam kui tulemus, viimase vastu kaob looja huvi kiiresti.

Loovus on mõtlemise liikumine senikäimata radu, ta on seisund, kus ununeb aeg ja elatakse sügavalt hetkes, kus energiat ei anta ära, vaid seda saadakse juurde, ja uuele tasandile jõuab inimese meelte- ning vaimuelu.

Ent loovus on ka riskide võtmine, mõnetine ettenägematus, ettenähtud voolusängide barjääride murdmine. Loovus on seotud huumoriga, ent ka sarkasmi ja irooniaga, mis viitab olemasoleva tajumisele ebamõistlikuks ja viletsaks.

Üks loovuse ilming on anekdoodid. Huumor on alati mõttemängudeks saanud loovus.

Nii on loovus ühelt poolt justkui ihaldatud ja tahetud, teisalt aga ka kardetud ja karistatud.

Mida jäigema reeglistikuga institutsioonid, seda vähem soovitud on neis loovus, sest ei tea ju, mis saab. Koolilapsed on ajast aega kooli välja kannatanud tänu loovatele trikkidele, kirjapandud andmetel Joosep Tootsi aegadest alates.

Loovus on pigem hindamatu kui numbriga hinnatav. Ükski valdkond ei arene loovate inimesteta. Kasvatuses tuleks alaliselt meeles hoida, mis on loovuse nimel inimeses hoidmist väärt. Samas tuleb küsida: millisest loovusest me räägime? Nimelt võib loovalt teha nii head kui kurja.

On ka kahjustavat ja lammutavat mittetraditsiooniliselt mõtlemist ja toimimist. Piisavalt jagatakse selletaolist teadmist vägivallafilmides.

Üks nn loovuse avaldumise paik on koolis näiteks kiusamise viisid. Et loomisprotsessi ei inspireeriks vihameel ega madalamad kired, peaks tajutavaks tehtama elule ja inimesele häälestatud väärtused. Ning välistama olukorrad, kus ahistused, igavus ja hirmud võiksid saada kurja loovuse kuju.

Kool peegeldab ühiskonda

60 aastat tagasi sõnastas Rogers piirjooned, mis iseloomustavad loovust soosivaid olukordi. Neis tuleks tunnustada iga inimese ainulaadsust, sest loovus ise on ainulaadne inimesest lähtuv suhe mingi probleemiga, värvidega, sõnaga, materjaliga. Looja inimeses kustub, kui teda survestab tavalisus ja keskmine.

Loovus eeldab julgust, see aga omakorda psühholoogiliselt kaitstud olukorda. Sest loovus oma avaldumises on kapriisne, ta eeldab avatud olemist oma kogemusele. Avatud inimene on usaldav, ent ka haavatav. Ähvardavates raamitud oludes inimene sulgub, on kas passiivne või deemonlikult loov.

Veel loeb Rogers oluliseks, et hindamise keskpunkt asuks inimeses eneses. Inimesel lastakse olla tema väärtushinnangute ja otsuste allikas, mis samas ei pea tähendama ükskõiksust teiste arvamuse suhtes ja enesekriitika puudumist. Väline hindamine teeb inimese sõltuvaks välisest ning ebakindlaks omaenese vaimu sisude ja arusaamade osas.

Mida kool, kus hindamine on saanud nii tähtsaks, inimlapse loovusele teeb? Koolid ei ole loodud loovuse jaoks, vaid olemasoleva ilmakorra jätkamise nimel ning peavoolu väärtuste edasiandmiseks. Kooli institutsionaalne raamistik peegeldab ühiskonda ja selle ootusi.

Kool on normatiivne, kooli üldteada, ent avalikult sõnastamata funktsioon on suure prantsuse filosoofi Foucault’ järgi inimese normaliseerimine, et ta oleks võimust lähtuvatele ootustele vastuvõetav ja kergesti käsitletav.

Tööturg, tsiviilelu, kodanikukohustused, käitumisnormid, hierarhiates oma koha teadmine suunavad õppijale oma normaalsuse nõude ja laps põgeneb tavalisusse, sest nii on turvaline.

Kool on tänapäeval vastuoluliste ootuste ehk nn põrgulike dilemmade koht, ja õpetaja on asetatud üksteist välistavate ootuste sisse.

Ühelt poolt helge humanistlik vaade inimelule ja kasvatusele, teisalt standard, mõõdikud, hinded, mida vältida pole justkui võimalik. Loovust harjutatakse põgenemis- ja äraolemisstrateegiates.

Kui siiralt soovida loovamat kooli, tuleks tunnistada igaühe ainukordsus väärtuseks ja vabastada inimesed väliste mõõdupuude survest.

Loovus õitseb vabaduse atmosfääris, on Rogers kirjutanud, ja hulk koolitüüpe on selle mõtte teostanud. Praegu on kool industrialiseeritud masstoodangu andmiseks, olles majanduse ripats.

Tuleb kuuletuda standarditele ja keskmisele, mille kaasand on lihtsustatud, et mitte öelda väär arusaam edust ja tulemusest.

Krooniliselt on tähelepanu alt väljas tunded, moraal, mõtlemine, oma keha taju, inimsuhted. Kui allakirjutanu kogus 1. kursuse tudengeilt metafoore kooli kohta, kõlas üks neist: “Kool on kui kinniseotud kätega kunstnik, kes seisab seljaga lõuendi poole.”

Vaid ettenähtud raamides

Ka hindamine kuulub loomuliku ilminguna inimese tunnetustegevustesse. Ka loovtegevus ja loomisprotsess vajavad kriteeriume hea ja halva, õnnestunud- ja ebaõnnestunud-teljel. See ei tohiks aga olla jäik massihindamine, vaid midagi muud, milleks jätkub aega, argumentatsiooni, analüüsi, dialoogilisust.

Põhjust, süüd, lootust, algust ja otsa tavatsetakse meil näha õpetajas.

Ent õpetaja ei saa muuta industriaalmasinavärki tundlikuks ainukordsusele ega eemaldada kooli dilemmasid. Õpetajad on õppinud koos nendega elama. Parimad, kel süda õiges kohas, suudavad ka midagi muud.

Koolis, nagu see praegu on, jääb loovus tagauksekülaliseks, ta on süsteemis kõrvalheli, ja süsteemi painutama loovust ei lasta. Õpetaja tohib, kui ta viitsib ja jaksab. Aga vaid ettenähtud raamides.