17Nov
2017
0

VILLEVERE HARIDUSEKSPERIMENT IDEAALNE KOOL

Christin Liis Krass

Juulis toimus Villevere koolimajas haridusteemaline noortelaager, kuhu oli kokku tulnud 16 noort Eesti eripaigust ja mitmed inspireerivad omaala eksperdid. Nädala jooksul vesteldi haridusest, selle väärtuslikkusest ja murekohtadest ning tehti algust ideaalse koolimudeli loomisega. Laagri korraldajad on Tallinna Ülikooli loovteaduste dotsent Eda Heinla; Werbeck-laulu õpetaja ja eripedagoog Triin Tarn; lapsevanemate esindaja Helen Kaasik; kirjanik ning ajutreener Kerttu Soans ja Lastevanemate Liidu esimees ja sotsiaalne ettevõtja Aivar Hallar. Laagris toimuvat püüdis filmilindile ETV võttemeeskond ning lähitulevikus on oodata ka dokumentaalfilmi.

Järgmiselt saab lugeda ühe laagri osaleja ja eestvedaja Christin Liis Krassi nägemust sellest hariduseksperimendist.

 

  1. juuli 2017. Kell on peagi saamas 7.30. Kiirustan, sest rong väljub iga hetk – keegi ei taha ju rongist maha jääda. Hinges valitseb ootusärevus, sest sügisest saati oleme ette valmistanud selleks, mis meid nüüd ees ootab. Tean, et mõne tunni pärast kohtun uute (keda tean varasemast, keda mitte) ja huvitavate noortega, kellega veedan koos järgmised kuus päeva, mõtestades lahti hariduse tähenduse ja tähtsuse ning otsides mõtteid, arusaamasid, ideid “ideaalsest koolist”. Algul võib tunduda kuidagi kahtlaselt, et kuidas me ei tea, mis on haridus ja kas me pole siis sellest kooli jooksul aru saanud, aga võta näpust, süvenedes sellesse teemasse avastame me nii palju uut, millele pole varem mõelnud ja olgem ausad, kui palju noori tänapäeval on arutanud, mis on hariduse eesmärk? Ma arvan, et mitte paljud, sest me ei näe ju tihti peale vajadust süveneda millessegi, mis on iseenesest mõistetav. Kindlasti pani lugeja vahepeal tähele jutumärke ideaalse kooli ümber – ei, siin pole irooniga midagi pistmist, vaid ideaalsust kui sellist pole võimalik saavutada ja miks peakski, küll aga saame me püüelda ligilähedale ideaalsusele.

Õnneks oli minuga kaasas mu hea sõber Martin, kellega koos minek tundus turvalisem, sest sõbraga koos minna mingisse uude seiklusesse on ju kindlam kui üksi.

Varsti jõudsime Järvamaal asuvasse paika nimega Villevere. Ma polnud varem käinud seal, olin vaid näinud ilusaid pilte maalähedasest paigast, kus koolimaja juures askeldavad lambad, tolmlevad kruusateed ja laiuvad südasuviselt kollased heinamaad. Mõnus. Vastu olid tulnud projekti peakorraldajad ja võttemeeskond – päris suursugune tunne oli. Jõudes koolimajja olime saanud juba paljudega tuttavaks ning jutt jooksis ladusalt.

Pärast pidulikku avamist (esindatud oli ka presidendivääriline kõne!) toimus õhtul esimene aktiivne tegevus. Nimelt olid meile külla tulnud kaks imetoredat näitlejat improteatrist, kes tegid oma huvitavate mängudega meid veelgi lähedastemaks ning süstisid meisse meeskonnavaimu, millega edukalt minna vastu järgmistele päevadele.

Järgnesid väga tihedalt sisustatud päevad, kus toimus suuremas osas just arutelusid kooliteemadel, näiteks: “Mis on kool sinu jaoks?”, “Sinu head ja halvad kogemused koolis”, “Milline on ideaalne õpetaja/õpilane/koolikeskkond?”, “Mis on hariduse eesmärk?” jne. Lisaks külastas meid ka mitu innustavat külalisesinejat – Helina Mägi, kes rääkis meile väga põnevalt teadvusest, tunnetest, emotsioonidest ning üleüldse psühholoogiast, nt. sain teada uue tähenduse sõnast “tahe”- mis on võime hoida ja säilitada ajus motivatsiooni. Katrin Saage rääkis meile väga uudsest haridusvormist nimega demokraatlik kool. Ma ei olnud sellega varem tutvunud, nii et saada teada, et alles populaarsust koguv koolisüsteem, kus õpilased ja õpetajad on võrdsed ning lastele antakse suur vabadus, oli väga huvitav. Meid külastas ka Haridus- ja Teadusministeeriumist Irene Käosaar, kes tuli tutvuma meie loodud ideaalse kooli mudeliga.


Üks asi on see, et meie põhirõhk oli küll haridussüsteemil, kuid tohutult aktuaalsel kohal oli ka vaimsete teemadega tegelemine, enesele tähelepanu pööramine ja “minapildi” leidmine. Mulle meeldib öelda, et see laager oli suuresti filosoofia laager, kus vestlesime elulistel teemadel ja arutasime filosoofiliste küsimuste üle. Samuti tegime hommikuti/õhtuti juhendaja Kerttu eestvedamisel meditatsiooni ja erinevaid vaimu ergastamise harjutusi. Kõikidele laagrilistele jättis vapustava elamuse Simo-Santeri Virtanen ja Tiina Karjatse, kes viisid läbi helirännakut kongide, kristallkausside ja teiste spirituaalsete pillide saatel. Kes koges universumis rändamist, kel jooksid silme ees pildid lapsepõlvest, kes tundis ja nägi midagi esmakordset.

 

Väga tähtsal kohal olid ka ühised lõkkeõhtud, kus pühitsesime sisse meie laagri südame paiga ning kus poole ööni musitseerisime kitarri saatel. Keset metsa, taamal viljapõld, mis oli tasakesi mattunud suveöise karge udu alla.

 

Vaimsus, tarkus ja loodus käivad käsikäes. Sellest järeldades, külastasime loodusteemalisel laagripäeval Rõugu parki, kus on üle 200 eksootilise puu- ja põõsaliigi ja Eesti suurim rosaarium. Hüvastijätu päeval istutasime Rõugu pargi kingitud roosiistikud Villevere koolimaja ette – märgiks meie eksperimendi jätkumisest!

 

Kuid nüüd keskendudes meie õpitubadest saadud nägemustele.

Mis on kõige suuremad takistused praeguses koolisüsteemis? Tõime välja õpilastes vähese sära olemasolu või sootuks puudumise, mis omakorda viib järgmise probleemini, milleks on õpilaste vähene aktiivsus tundides. Mind isiklikult häirib see väga. Mul on suisa kahju, kui õpetaja räägib klassi ees ja seejärel küsib kogu klassilt mingi küsimuse või arvamuse, aga keegi ei vasta. Sellele tõime lahenduseks liivakella meetodi kasutamise juba varajastest klassidest saati. Liivakella meetodiga puutusime kokku laagri hommikutel, kui tegime kokkuvõtteid eelmisest päevast. See kujutab endast 3-4 liikmeliste gruppide moodustamist, kus seejärel esitatakse õpetaja poolt küsimus, millele iga noor saab vastata. Üheskoos arutatakse selle üle ning hiljem jagatakse oma grupi arvamusi ka teistega. See on minu arust väga efektiivne meetod, mis õpetab inimesi tähelepanelikult kuulama, teistega arvestama ja oma mõtteid sõnadesse seadma. Kui me kasutaksime sellist meetodi tundides ja juba esimestest klassidest saati, siis olen üpris kindel, et õpilased on vanemates klassides rohkem avatumad ning räägivad tunniteemadel kaasa.

Teise probleemina tõime välja noorte õpetaja puuduse. Kuigi käimas on mitmeid erinevaid programme, näiteks “Tagasi kooli”, mis kutsuvad üles noori õppimaks õpetajaks, siis ikkagi võiksime kohata neid koolides rohkem. Noored õpetajad suhestuvad tõenäoliselt lastega paremini ning oskavad tunde innovatiivsemalt läbi viia, kasutades erinevaid IT rakendusi. Aga kuidas siis suunata noori inimesi hakkama õpetajaks? Pakkusime lahenduseks määrata kooli poolt stipendiumi oma kooli õpilastele, kes tulevikus soovivad töötada samas koolis õpetajana.

Teiseks näeme, et on väga vajalik võimaldada aega tegelemaks kehalise liikumisega. Juba praegu mõned koolid, näiteks, Viimsi Keskkool, pakuvad töötajatele võimalust peale tunde kooli spordikompleksis rühmatrennides käimist või soodustusi kasutada spordiklubide teenuseid. Kolmandana toon välja ühe veidi utoopilise mõtte. Kui õpetaja on juba mitmeid aastaid koolis töötanud, pakutakse talle võimalust võtta vabaks üks aasta, tegelemaks enda täiendamise-, oma huvide-, reisimisega või millega iganes soovitakse.

Kolmas probleem on hindamises. Mina leian, et hindamine on vajalik, aga hindamismeetode on ka erinevaid. Ei leia, et klassikaline hindamine 5 palli süsteemis oleks kõige õigem. Esiteks on see nii ära raamistatud. Väga vajalik oleks, millest me, noored, praegu puudust tunneme, õpetaja poolt individuaalse kokkuvõte tegemist sooritatud tööst. Õpetaja peaks vestlema õpilasega näost näkku, et tuua esile tema õnnestumised ja murekohad. Väga palju tuleb koolisüsteemis ette ka seda, kus hinnatakse harju keskmise järgi. Näiteks kehalinekasvatus, kus on võetud ette mingi kindel keskmine tulemus, mida iga õpilane peab hea hinde saamiseks saavutama, vastasel juhul võib saada halva hinde. Inimesed on nii erinevad, ühed sportlikumad, teised kunstilembelisemad, ja leian, et on täiesti väär hinnata ühtse hindamissüsteemi järgi. Pigem tuleb hinnata õpilase arengut ja panna hinne selle järgi, kas ta on oma tulemust parandanud ja kui palju.

 

Rääkides ideaalsest koolist, siis ühe kooli kujundavad ju eelkõige inimesed, kes sealses aktiivses elus osalevad.

Milline peaks olema ideaalse kooli õpetaja, õpilane, direktor ja lapsevanem?

Meie kõigi arvates on õpetajal hindamatu roll ühiskonnas. Õpetaja on keegi, kes kujundab meist harituid maailmakodanikke – olgu selleks arstid, ministrid, korravalvurid või ükskõik, mis elukutsega inimesed, kes tahavad panustada meie ühiskonda. Leiame, et õpetajad peaks saama väärilist palka poliitikutega. Järgmiselt loetlen ette ideaalse õpetaja tunnused.

Ta peab olema vaimselt terve ja tasakaalus, elukogenud inimene. Elukogenud inimene ei pea olema kõrges eas, ta võib olla samuti noor, kuid tal peab olema piisavalt kogemusi. Mõni vanem õpetaja ei pruugi olla üldse nii elukogenud kui mõni noor, kes on reisinud maailmas, tutvunud erinevate kultuuride ja inimestega – need omadused on tähtsad meie aina rohkem globaliseeruvas maailmas. Ideaalne õpetaja oskab tuua elulisi näiteid, sest just tänu näidetele mõistame me kõige rohkem õpitut.

Koolikeskkonnal on väga tähtis koht – miks mitte anda õpetajale ja õpilastele võimaluse kujundada ise klassiruum? Tuua mänge, erinevaid tegevusi, taimi jne, mis muudaks klassi kohaks, kus noor ei tunne ahistavat ja pingelist õhkkonda.

Õpetaja peab olema oma iseloomult autoriteetne, see ei tähenda, et ta oleks karm, vaid lapsed peavad tahtma kuulata teda ja järgima tema juhiseid. Õpilastel peaks alati olema võimalus rääkida õpetajaga ükskõik, mis teemadel, ilma, et õpetaja teda kritiseeriks. Õpetaja võiks korraldada nooremates klassides iga hommikusi klassijuhataja tunde, kus lastel on võimalik rääkida oma emotsioonidest, tunnetest, sündmustest. See meelestaks lapsed positiivselt ees ootavaks päevaks. Õpetaja võiks korraldada ka mitmeid väljasõite või lihtsalt looduses olemisi ning kutsuda tundidesse vahelduseks külalisesinejaid. Tulime toredale mõttele, et koolitöö vahepalaks võiks toimuda piknik, kus osalevad nii õpilased kui ka õpetaja oma vanematega. Midagi täiesti uut, mitte järjekordne koosviibimine, mille peateemaks klassiraha kogumine vms. Samuti peaks õpetaja kaasama õpilasi juba nooremas eas osalema õpetaja rollis, s.t andma võimaluse viia tunde läbi.

 

Milline võiks olla üks ideaalne õpilane?

Kindlasti aktiivne, uudishimulik, kes tahab osaleda õpiprotsessis. Kui õpetaja näeb, et õpilasi huvitab see, millest ta räägib, on kindel positiivne tunne mõlemale garanteeritud. Õpetaja panustab rohkem, sest klassis on noored, kes soovivad saada midagi uut teada teada iga päev. Õpilasel võiks olla koos õpetaja ja teiste kaaslastega läbi arutatud selge arusaam haridusest ja selle vajalikkusest.

Ideaalse kooli direktor peaks olema õpetaja kogemusega ning osalema ka aktiivselt õpiprotsessis. Miks mitte anda ka ise tunde. Just nii mõistetakse koolielu kõige paremini.

Ta on koos teiste koolitöötajatega kaasaegse, innovatiivse ja eakohase õpikeskkonna rajaja. Ta on vaimse arengu toetuse korraldaja, s.t, ta mõistab ja saab aru hingeliste teemadega/tegevustega tegelemise vajalikkusest. Samuti oskab ta kaasata kooliellu edukaid asjatundjaid. Kuid, mis peamine – direktor on korra looja ja hoidja.

 

Tähtis osa koolielus on ka lastevanematel. Tänapäeval võib tihti tulla ette olukord, kus lapsevanemad on ainult oma laste peal väljas, nende lapsed on kõik õigesti teinud ja teistest sootuks paremad. Lapsevanem peab mõistma ja austama õpetajat. Tähtis on ka ise aktiivselt osaleda koolielus, pakkuda ideid ja abi ühisürituste korraldamiseks ja väljasõitudeks. Lapsevanem peab tundma sügavat huvi lapse kooliskäimise vastu ning vältima harjumuspärast küsimust: “Kuidas läks?”, millele järgneb suure tõenäousega ühesõnaline vastus. Õigem oleks küsida: “Mida sa täna uut õppisid?”.

Olen osalenud mitmetes projektidedes ja laagrites, aga just see laager jättis mulle kustumatu mulje. Esiteks olen saanud endale nii toredad uued sõbrad, kes kõik erinevad üksteisest, aga kel kõigil on üks ühine missioon – muuta meie koolisüsteem veelgi paremaks. Just nimelt – veelgi paremaks. Olen vestelnud noortega, kes on õppinud välisriikides, kuid alati väidavad, et ikka Eestis on omandada haridust kõige parem. Mul on tohutult hea meel, et ma leidsin endale mõttekaaslased, kes tahavad suure kirega vestelda sellistel teemadel nagu haridus, maailm, ühiskond jne. Kuulsin kogu nädala jooksul niivõrd palju huvitavaid mõtteid, mis valgustasid mind väga. Koos me sõnastasime ka hariduse eesmärke. Minu jaoks kõlab see järgmiselt: “Hariduse eesmärk on kasvatada õnnelik maailmakodanik, kes koolist kaasa saadud vajaliku pagasiga saab hakkama iseseisvas elus ning kes soovib panustada ühiskonda.” Sõnades ei saa väljendada minu tänutunnet, et ma olen saanud võimaluse osaleda ja kaasa rääkida niivõrd tähtsal teemal niivõrd lahedate inimestega.

Chritsin Liis Krass