Nimelt kuulas ja lindistas minu esinemist mis otstarbel? Tollane propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja esimene asetäitja ja keskkomitee liikmekandidaat Nina Startšenko võis olla Moskva seltsimehe saatja ja kohapealne abiline. Oluline on muidugi kirjanduse tundmine. Üks seltskond oli parteitöötajaid, julgeolekumehi ja erariides miilitsaid, kes istusid paremal, jäädes esinejate ja publiku vahele, neid oli muidugi ka mujal saalis ja veelgi rohkem väljas. APN-i meeskonnas olid Moskva töötajate kõrval eestlastest agentuuri kohaliku korrespondendipunkti juhataja, polaaruurija ja ajakirjanik Enn Kreem ning tippfotograaf Voldemar Maask, kes tegi kaastööd ka paljudele Eesti väljaannetele.
Kokku esitati ettepanekut aia asukohta ja aiandushuvilist teatas oma asukoha. Lisaks pakkus 46 aiandushuvilist välja ka võimaliku aia asukoha. Abilinnapea Arvo Sarapuu sõnul osutus linnaaiandus väga populaarseks ja Tallinna Keskkonnaamet soovib sellel aastal rajada pilootprojektina istutuskastidega ühisaiad. Lisaks kavandatakse kogukonna linnaaia projekti, kus valitakse välja kogukond ja aia asukoht ning tehakse üheskoos aiakujundus.
Lehekülgi päevaraamatust[I]. Ma ei tea, milliseid vastukajasid tekitas mainitud episood EKP Keskkomitee aparaadis, kuid minu jaoks polnud sel mingeid tagajärgi. See polnud takistuseks minu Spitzi uhised probleemid keskkomitee büroo istungite saalis Vaino ja Rüütel puudusid ja julgeoleku peamajas Pagari tänaval.
Tõsi, viimasena märgitud paigas, kus mind võttis vastu eestlasest partorg, teatas eesistuja minu venekeelse loengu lõppedes, et järgmisel korral on lektoriks akadeemik Viktor Maamägi; küsimusi mulle ei olnud, vastuväiteid samuti mitte.
Laar, U. Ott, S. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd — Teine trükk. Juhtiv toim. Võimaliku konflikti, mille tagajärgi oli raske ette näha, vältimine oli pöördumise ja allakirjutanute eelnevate arutluste peamine mõte. Sellega andsime mõista, et võimude brutaalne käitumine ja ametlik ajalookäsitlus meid ei rahulda, ent ajalooküsimusi ei saa paugupealt lahendada miitingutel.
Lehekülgi päevaraamatust[II]. Kalevipoja kojutulek. Suur osa allakirjutajaist olid peatsed rahvarinde asutajad ja hiljem tuntud poliitikud, keda California ülikooli professor Rein Taagepera nimetas oma tollases analüüsis mõõdukateks ja autonomistideks.
Sel ajal niisugused konverentsid, kus tegelikult toimus Eesti Vabariigi vaikne rehabiliteerimine, Tartus ülikooli teadlaste osavõtul juba käisid. Näiteks Kesksel kohal oli ettekannetes Eesti Kõlama jäi rahulolematus olemasoleva historiograafia ja ajalooallikate juurde pääsemisega. Grupi asutajaliige Jüri Mikk, kes oli kirjutanud avaliku kirja Gorbatšovile, tundis huvi minu uurimistöö ja arhiividokumentide avaldamise vastu, mida ma talle ka lahkelt seletasin.
Neid rohkearvulise publikuga konverentse võiks pidada Arnold Rüütli kõne Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli esinemist Teine Eesti, lk.
Rüütel kutsus üles rahule ja tasakaalukusele, sarjas tohutu suurt ja privilegeeritud bürokraatiaaparaati, spekulante ja marurahvuslasi, kes kõik on uutmise vaenlased. Tema küllaltki abstraktne kõne sisaldas mitmesuguseid kaugeleulatuvaid vihjeid: tarbekaupade ja toiduainetega kindlustatud inimväärsest elust, kodanikutunde ärkamisest, juhtide demokraatlikust valimisest, rahvusliku ajaloo ja kultuuripärandi ümberhindamisest, rahvusprobleemidest eestlaste ja venelaste vahel.
Tema sõnul on kõik meie raskused ja probleemid, võidud ja kaotused kõigi Nõukogude rahvaste ühised probleemid, seega olgu separatism välistatud. Rüütli esinemine Eesti televisioonis. Samas osutati väikerahva eksistentsi ohustatusele ja Balti riikide inkorporeerimise mittetunnustamisele USA poolt. Pigem on siin kaudne vihje ka võimalikule eraldumisele ja iseolemisele. Kõnesid peeti seal mitmesuguseid.
Kolm aastapäeva – Histograafilisi märkmeid ja mälestusi, II (lk 75–89) — Tuna
Kunstnike liidu esimehe Enn Põldroosi esinemine oli ühiskonna- ja võimukriitiline ning rahva initsiatiivil korraldatavaid meeleavaldusi toetav. Oli niiske ja mõõdukalt jahe ning hakkas hämarduma. Eesootav teadmatus tekitas kõheda ja ebamugava sisetunde. Hirmu esinemise ees ei olnud, kuna olin selleks ajaks üsna palju teemast kirjutanud ja suurtes auditooriumides esinenud.
Kuid Eesti Vabariik 70 oli siiski teistmoodi. Kui olin jõudnud kaubamaja juurde, nägin Tammsaare pargis rahvamurdu lainetamas. Karl Vainol oli suur kartus tänavameeleavalduste suhtes, sest need hakkasid kesklinnas silma nii möödujatele, Moskva kontrollidele kui ka Viru hotellis peatuvatele välismaalastele, sh.
Polnud ka selge, kui palju inimesi kokku tuleb ja mida rahutu inimhulk võib ette võtta. Seetõttu eelistasid võimud inimeste suunamist saalidesse, kus valitses rahulikum ja vähemalt osaliselt kontrollitud õhkkond.
Site wide poll
Sellest saali kutsumisest mäletatakse enamasti populaarset telemeest Mati Talvikut, kes solvanud rahvast, samuti tema TV bussi, kust Tammsaare juures kostus sõnavõtte segavat valju muusikat.
Kuid tema polnud ainus meeleavaldajatega suhtleja. Mäletan, et kui ootasime kontserdisaalis küsimuste ja vastuste koosoleku algust, ütles Lenini rajoonikomitee sekretär Jaak Saarniit, kes paistis olevat ürituse tegelik organisaator, et läheme ja kutsume rahva sisse.
10 Personal Finance Rules School Doesn't Teach You
Spitz, T. Talviku ja teiste siinnimetatute eesmärk polnud mitte niivõrd rahvast laiali ajada vaevalt oleks neid kuulda võetudkivaid saalidesse suunata, et seal saaks koosolekut alustada. Soovimata välja parki minna, siirdusin ma kontserdisaali avarasse tualetti, kus märkasin täisvarustuses ja raadiosidet pidavaid miilitsaid, kes jälgisid olukorda ja olid valmis Tammsaare juurde, mis oli mõnekümne sammu kaugusel, appi minema.
Tollal ei teadnud ma, nagu ka enamik asjaosalisi, mitte midagi valmisolekust kasutada meelevaldajate vastu massiivset jõudu, mida põhimõtteliselt Mägi-Karabahhi veriste sündmuste taustal toetasid ka poliitbüroo mõjukad liikmed, nagu NLKP Keskkomitee sekretär Jegor Ligatšov. Paistab siiski, et füüsiline vägivald polnud Moskva obligatoorne ja eelistatav nõue ning otsustusõigus tegutsemisel konkreetsetes episoodides oli jäetud kohalikele halduritele. Pealegi ei tahtnud suur reformaator ja Nobeli rahupreemia kandidaat Gorbatšov oma käsi verega määrida.
Veebruaris oli ENSV siseministri salajase plaani ja otsuse Staapi juhtis siseminister Marko Tibar. Peale selle tegutses KGB omas liinis. Eriti karme ja laiaulatuslikke repressioone kavandas oma kirjas EKP Keskkomitee teisele sekretärile Georgi Aljošinile keskkomitee parteiorganisatsioonilise töö osakonna juhataja Eduard Tšerevaško.
Predloženija po sryvu sborišča nacionalistov 24 fevralja s. Õnneks rakendati äärmuslikke Spitzi uhised probleemid vaid osaliselt. Büroo uuendus- ja eestimeelne tiib jõu kasutamist ei pooldanud. Kalevipoja kojutulek, lk. Vägivalla ja võimalike kokkupõrgete ärahoidmine oli ka saalides esinejate peamine motivaator. Saatus elada Nõukogude Liidus. Väljas Tammsaare juures algas koosolek kell kuus, rahva kogunemine tunduvalt varem, Estonias algas koosolek umbes kell seitse.
Filharmoonia saal oli pilgeni täis. Kõik väljasolijad saalidesse ei mahtunud või soovisid pidada miitingut väljas, ka Hirvepargis ja Raekoja platsil, eriti noored. Esinejad ja publik Kahte saali rahvaga suhtlema oli linnakomitee poolt organiseeritud grupp inimesi, keda parteidokumentides ja aja kirjanduses on nimetatud mitmeti: eksperdid, prominentsed kultuuritegelased, väitlejad, võimude esindajad, aktiiv, propagandistide agitbrigaad, vastupropaganda grupp.
Popp linnaaiandus: tallinlased soovitasid üle koha ühise aia jaoks | loovharidus.ee
Sootla, M. Tähtaasta Filosoofilisi ja politoloogilisi etüüde. Misiunas, R. The Baltic States. Years of Dependence — Expanded and updated edition. Mõlemas saalis domineerisid ühiskonnateadlased, valdavalt ajaloolased, kuna eeldati, et juttu tuleb peamiselt ajaloost, kuid nii see ei läinud. Filharmoonia saalis juhtis diskussiooni Jaak Saarniit, vahepeal ka teised; vastasid ajaloolased Erich Kaup ja nende ridade kirjutaja, sotsioloog Mikk Titma, loodusteadlane Jaan Eilart, linna täitevkomitee esimehe asetäitja Tiit Järve.
Eelnevalt leppisime kokku Saarniidu ja Titmaga, kes juhatasid, et võimalusel anname sõna kõigile soovijatele, eelistame arutlevat stiili ega hakka väitlust vägisi kindlatesse raamidesse suruma.
Teet Kallas on meenutanud, et kutsuti teda, Laasit, Veidemanni, Hallikut. Miks just neid? Nii oligi — esimest korda ja avalikult Eesti Vabariigi sünnist nende põlvkondade jaoks ju räägitigi — pealinna mitmes saalis korraga.
Mis siin kontrolli alt sai väljuda — ja mismoodi saanuks seda väljumise korral kontrolli alla tagasi?
Kolm aastapäeva —
Ma ei mäleta, mida otsustas Hallik, mina taandusin saalist. Mind tõmbas Tammsaare pargi poole. Aga kollektiivset hirmu õhus ei vibreerinud. See oli imeline äkkavastus: oht on, aga hirmu pole. Hiljem muutus see mitmeks aastaks kogu rahva tavaseisundiks. Hämarusest tõusid hääled. Eilsest targemana? Teistel andmetel oli Estonia kontserdisaalis u. Kokkutulnute seas oli küllalt palju noori ja perekondi lastega.
Raamatukogud töötavad suuresti õhinapõhiselt - Kultuur - Põhjarannik
Mati Kiirend oli kinnivõtmisest pääsenud ja võttis Tammsaare juures sõna, nõudes kinnipeetute vabastamist. Saalis lava poolt vaadatuna istusid kompaktselt parteris kinnipeetute perekonnaliikmed. Üks seltskond oli parteitöötajaid, julgeolekumehi ja erariides miilitsaid, kes istusid paremal, jäädes esinejate ja publiku vahele, neid oli muidugi ka mujal saalis ja veelgi rohkem väljas.
Saalikoosoleku küsimused Et tegemist oli ajaloolise tähtpäevaga, siis andis koosoleku juhataja esimesena sõna mulle. Mul ei ole stenogrammi ja ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid ütlesin, et täna 70 aastat tagasi oli erakordne päev, esmakordselt eesti rahva ajaloos kuulutati välja Eesti riik. Edasi rääkisin omariikluse eeldustest ja enesemääramise õigusest.
Kuna koosolek oli üles ehitatud küsimuste-vastuste formaadile, siis oli küsimusi väga palju. Neid esitati nii kirjalikult kui ka suuliselt. Ta leiab, et raamatukogutöötajal võiksid olla sellised isikuomadused nagu hea suhtlemisoskus ja abivalmidus.
Sarnased artiklid
Oluline on muidugi kirjanduse tundmine. Näiteks Kohtla-Järve keskraamatukogu direktor Aime Aarma tunnistab, et kaevurilinna raamatukogutöötajate palgad on vabariigi teiste raamatukogudega võrreldes pingereas suisa tagantpoolt teised. Vahendite nappust kurdavad peaaegu kõik raamatukogujuhid, kellega Põhjarannik ühendust võttis.
Jõhvi keskraamatukogu direktor Ingrid Spitz ütleb, et kõige suurem probleem on ruumipuudus ja see takistab mitmete heade ideede elluviimist. Ruumipuudus "Kõige kurvem on, et see takistab ka lugeja paremat teenindamist, mis on ju iga raamatukogu kõige tähtsam ülesanne. Me ei saa panna kogu oma fondi avafondina välja.
Nii on raamatud peidus kuskil, kust teadlikum lugeja need võib-olla leiab. Meie töötajad küll muidugi soovitavad ja aitavad vajalikku otsida, aga kõige parem oleks variant, kui kõik raamatud oleksid avafondis kättesaadavad," räägib Spitz.