Tõde, see meie ülim aade, astub pikkade sammudega lähemale. Tee lõpp jääb üle Rannavärava mäe järsu külje õhku rippuma, samuti nagu jäid õhku Estonial hukkunud inimeste tegemised ja tulevikuplaanid. Noh, et äge ju! Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Pikk rongisõit oli tema voodihaigele isale Märdile liiga ränk ja ta suri teel Siberisse.
Sajad kirjad ja emotsionaalsed kohtumised.
Maarjamäe memoriaal saab juurde nime Autor: Helen Mihelson Töö repressiooniohvrite lugudega ei saanud otsa päeval, mil avati Maarjamäe memoriaal. Vastupidi, sadade Eesti inimeste abiga läks töö ühise mälu elushoidmise nimel edasi.
Riina Solman Foto: Rauno Volmar Kui praegu lubab nimeseadus kõigile, ka samasoolistele paaridele, ühist perekonnanime, siis värske eelnõu järgi peaks nimemuutja tulema välja originaalse perekonnanimega.
Sellele annab kinnitust nimega mälestustahvel, mis kinnitatakse esmaspäeval memoriaali mälestusseinale, rohkem kui 22 saatusekaaslase nimede kõrvale. Kui augusti lõpus avati Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal, oli paljude teiste seas kohal ka Tungalde perekond.
Kui ametlik osa läbi sai, käisid ja otsisid nad kirjanik Leelo Tungla vanaema Mari Israeli nime. Ta läks memoriaali avamisürituselt koju ning otsis üles oma ema Helmese päeviku.
Mõni aeg hiljem leidiski ta selle, mida otsis. Kaugel kodumaast ja kodust. Ometi armastas ta nii väga kodumulda. Paar nädalat jäi tal puudu Oli hea, väga hea ema ja vanaema. Rahu ta vaese maisele põrmule! FOTO: Erakogu Need read pärinevad Helmes Tungla päevikust ja tänu sellele ongi ülehomme, mil märtsiküüditamisest möödub 70 aastat, Tungalde perel taas memoriaali juurde asja. Siis avatakse pidulikult uued nimetahvlid, millel on kirjas ka Mari Israeli nimi.
Paneme selle mineviku paika, et saaksime üheskoos edasi minna ja et olevik oleks meie oma.
Tõnu Lehtsaar: aukartus valu ees
See on ju meie ajalugu,» lausub Tungal. Seetõttu on tal hea meel, et nii palju on neid inimesi, kelle ühine pingutus aitab meie kõigi ühist mälu üles ehitada ja koos hoida.
Nagu ka Israeli puhul, sai töö selle nimel alguse memoriaali avamise päeval. Kui Liisu Pikkuri lapselaps Uhine valu nimi augusti lõpus memoriaali avamisele läks, lootis ta sealt leida ka oma vanaema Liisu nime. Ene oli vaid kahe ja poole aastane, kui ta koos ema ja vanavanematega Siberisse viidi.
Neist neljast on ta ainus, kes kodumaale tagasi jõudis. Oma ema Meida ja vanaisa Märdi nimed leidis ta memoriaalilt üles, kuid vanaema Liisu oma mitte.
Siseministeerium ei lubaks koosellunud paaridel ühist nime võtta
See tegi nukraks, Ene arvates väärinuks ka vanaema seinal kohta. Õnneks oli Enel kaasas rehabiliteerimistunnistus, mis tõendas, et Liisu suri Ta näitas tunnistust nimede kogumisega tegeleva Eesti Mälu Instituudi inimestele ja pool aastat hiljem ongi vanaema Liisu nimi memoriaalile lisataval tahvlil kirjas. Nende poeg oli Riina isa Arvo Lensment.
Vanemas eas tegeles kodumaale naasnud isa sugupuu uurimise ja mälestuste kogumisega. Palju meenutusi salvestati diktofonile.
Põhja-Korea
Liisu Pikkur abikaasa Märdiga. FOTO: Erakogu «Nüüd, kus isa enam ei ole, vaatan seda materjali ja mõtlen, et ta rääkis oma varasest lapsepõlvest, kodutalust, hilisemast elust. Aga Siberi eluolu — seda ei ole… Ju siis oli tal ikkagi raske seda kõike meenutada,» ütleb tütar Riina Lensment. Arvo oma ema ja paar aastat vanema vennaga olid ärevate aegade tõttu olnud öösel kodust ära.
Sooja voodi asemel magasid nad eemal küünis.
- Arvamus: liitumiste valud ja mõnud – loovharidus.ee
- Kehakeel uhendused
- Ravi artriidi sormeotste liigeste artriidi
Arvati, et päeval neile järgi ei tulda ja asuti kodus toimetama. Toona vaid aastane Arvo kasutas ära ilusat ilma ja harvendas parajasti oma uue saega viljapuuaias kreegivõsa, kui veoauto õuele sõitis.
Valu jääb alles
Väikese sae oli ta paar kuud varem saanud vanaisa Märdilt kingiks. Sellesama sae võttis poiss endaga Siberisse kaasa. Sinna jäi ta ühtekokku üheksaks aastaks. Siberis peeti kodukandi inimestega kirja teel ühendust ja seeläbi said nad teada pereliikmete saatusest.
Selgus, et kokku küüditati kümme lähemat sugulast. Koju naastes ei olnud perel enam võimalik oma tallu elama asuda ja nii katkes enamjaolt side kodukoha ja sugulastega. Nende mälestuste põhjal teab Riina rääkida, et kui küüditajad Pärnumaal nende taludeni jõudsid, arvas Liisu ja Märdi tütar Meida esiti, et ega nad ju ometi väikest Enet ja vanakesi endaga vii.
Meida läks metsa peitu, kuid avastas hiljem, et tema vanad vanemad ja pisike tütar olid ära viidud. Ta läks neile kohe järele ning jõudis Kilingi-Nõmme rongijaama, kui rong seal veel seisis. Pikk rongisõit oli tema voodihaigele isale Märdile liiga ränk ja ta suri teel Siberisse. Liisu suri sihtkohta jõudes.
Nende tütar Meida suri mõni aasta hiljem. Kuhu nad maetud on, ei tea täna enam keegi. Küüditamisest puudutatud inimesed helistavad ja saadavad kirju koos hulga ajalooliste dokumentidega. Mõni eakam inimene tuleb ka ise kohale. See on lihtsalt nii valus.
Sajad kirjad ja emotsionaalsed kohtumised. Maarjamäe memoriaal saab juurde 200 nime
Ka Riina Lensment märkas, et tema vanaema Helmi oli memoriaalil eri nimedega kirjas lausa kahes kohas. Ja ehkki lähedased on tema vanavanaema alati teadnud Liisu Pikkurina, läheb memoriaalile kirja siiski Liisa Pikkur, sest just selline nimeversioon on kirjas ametlikes dokumentides.
Sajad kirjad ja emotsionaalsed kohtumised. Maarjamäe memoriaal saab juurde nime Autor: Helen Mihelson Töö repressiooniohvrite lugudega ei saanud otsa päeval, mil avati Maarjamäe memoriaal.
Heldin Alliku sõnul ongi tihtipeale nii, et lähedased teavad, et nende esivanemate nime kirjutati ühtmoodi, samal ajal kui näiteks passi kirjutati nimi teistmoodi.
Juhtus ju toonastel segastel aegadel isegi ametlikes dokumentides segaseid lugusid — Kaarlist võis mingi hetk saada Karl või vastupidi —, aga memoriaalile läks kirja siiski passi talletatud nimi. Suures režiimis oli ikka lohakaid või pahatahtlikke inimesi,» lisab Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige, ajaloodoktor Uhine valu nimi Maripuu.
Põhjus võib olla selles, et kui elektroonilisse memoriaali Uhine valu nimi kirja kõigi nende inimeste nimed, kes repressioonide ohvriks langesid, siis memoriaali tarvis tuli valik teha. Puhtfüüsiliselt ei oleks kõik nimed ära mahtunud.
Niisiis talletati seinale need inimesed, kes Nõukogude Liidu terrori käigus hukkusid — kes mõrvati, kes surid vangistuses või asumisel.
Et nende inimeste sugulastel oleks koht, kus mälestada. Teadlikult jäetigi tühi ruum, kuhu nimesid lisada. Represseeritute lähedased on teaduritele saatnud hulga dokumente. Vaja on ka surmadaatumit, mille kohta võiks ideaalis ka vastav dokument olla. Meelis Maripuu. Enamike inimeste puhul leiab arhiivist küll info, et ta represseeriti, kuid puudub selgus, kas ta mõrvati, suri laagris või asumisel või hoopis vabanes hiljem.
Kindlasti on suur ka nende inimeste hulk, kelle puhul me ei suudagi Eestis olemasolevate dokumentide alusel nende saatust välja selgitada. Ta näitab dokumente, mis talle on saadetud või toodud — surmatunnistused, kirjad kodustele, ümbrikutäis käsikirju ja mälestusi, fotod ja kõik muu, mis võiks aidata kellegi kadunud lähedase lugu lahti harutada. Kokku on poole aasta jooksul internetis memoriaali kodulehe kaudu tagasisidet antud inimese kohta.
Arvamus: liitumiste valud ja mõnud
On täpsustatud või lisatud faktilist informatsiooni, kuid jagatud ka isiklikke mälestusi. Allik ja Maripuu julgustavad, et nendega võib ühendust võtta või internetis tagasisidet anda ka siis, kui pereliikmel on vaid pisike infokild.
Küll aga ei oska ta ennustada, kui kaua nende nimedega memoriaali tarvis tegeldakse. Kuus aastat hiljem Mari suri.
Sinnasamasse eestlaste surnuaiale ta ka maeti. Need, kes hiljem koju saabusid, rääkisid, et sinna olevat pärast tehtud karjamaa. Nimelt on tolleaegsetes dokumentides Mari Israeli surmaajaks märgitud Ka memoriaali tarvis infot kogunud Eesti Memento Liidul olid just seesugused andmed.
Kes parajasti ei rooma, püsib vagusi
Ka võis see lihtsalt ametnike hooletus olla,» arutleb Leelo Tungal. Oli mis ta oli, kuid kõik olemasolevad ametlikud andmed näitasid, et Mari Israel suri vabastamise järel. Nii ei taibanud ka Eesti Mälu Instituut tema nime mälestusseinale panna.
Kirjanik võttis seepeale Mälu Instituudiga ise ühendust ja sai vastuseks, et tõepoolest, ametlike andmete järgi suri Israel Aga siis meenus Uhine valu nimi, et ema pidas päevikut juba enne minu sündi ja leidsingi päevikust kuupäevaliselt, et tema ema suri Venemaal,» kirjeldab Tungal. Tungal ise oli vanaema küüditamise ajal kõigest paariaastane. Teiste mälestuste põhjal teab ta rääkida, et küüditamispäeval olid tema ema Helmes ja isa Feliks läinud linna konverentsile.
Vabariigi President reisilaeva "Estonia" hukkumise mälestusaktusel 1. Täna on meid kokku liitnud ahastus ja valu. Tormis, mis tänagi lõõtsub "Estonia" kontserdisaali turvaliste seinte taga, hukkus laev nimega "Estonia".
Tütretirtsu Kompleks glukoosamiini kondroitiin artroosi jaoks hoidma vanaema Mari.
Kui keegi poleks mind enda hoole alla võtnud, oleks mindki kaasa võetud. FOTO: Postimees.