Diagnoosimine Mälu ja vaimsete võimete ning varasemate oskuste halvenemisel on soovitatav esmalt pöörduda perearsti poole vt joonis 2. Mõnikord põhjustab vaimsete võimete langust raske neeru- või maksapuudulikkus, kilpnäärme alatalitlus, peaaju kasvaja või ajutrauma. Teovõime olemasolu eeldab, et inimene saab adekvaatselt aru oma tegude tähendusest. Samamoodi nagu luumurdu ei saa ravida mõttejõuga, ei piisa ka vaimsete haiguste raviks ainult mõtlemise muutmisest.
Tekivad raskused tuttavate inimeste, esemete ja kohtade äratundmisega. Eksitakse ära tuttavates kohtades.
Uute olukordadega hakkamasaamine halveneb, tekib ärevus. Igapäevaste tegevustega toimetulek muutub järjest keerulisemaks ja aeganõudvamaks nt arvete maksmine ja toimingud rahaga, söögi valmistamine, riietumine, söömine, tualetis käimine. Tekkida võivad psüühika- ja käitumishäired kahtlustamine, asjade peitmine, hõikumine, agressiivsus.
Eesti Haigekassa Juhendi rekvisiidid, võtmesõnad Otsingusõnad: patsiendijuhend, Alzheimeri tõbi, Alzheimeri tõve diagnostika, Alzheimeri tõve ravi, mäluhäire, dementsus, mis on dementsus, dementsuse tunnused, dementsuse diagnostika, dementsuse ravi, dementse hooldamine, dementse hooldus. Patsiendijuhendi eesmärgiks on tõsta Alzheimeri tõvega inimeste ja nende lähedaste teadlikkust seisundi põhjustest ning seisundiga toimetulekust. Sissejuhatus Paljud inimesed kogevad elu jooksul, et nende mälu ja tähelepanuvõime ei ole nii hea kui sooviks. Sageli on see mööduv nähtus, mis on kaasnenud stressi, ärevuse, depressiooni või vähese magamisega. Vanemas eas hakatakse rohkem unustama.
Tasapisi väheneb lähedaste ära tundmise võime. Ööpäevarütm häirub, kujunevad unehäired. Sageli on inimene aktiivsem õhtuti ja öösiti, mil hõigub ja eksleb. Haiguse hilises staadiumis on inimese kõnelemise ning kõnest arusaamise võime niivõrd kahjustunud, et ta ei suuda end väljendada ega ka teiste inimeste jutust aru saada.
Seda olulisemaks muutub lähedaste mittesõnaline suhtlus — hääletoon, näoilme, žestid. Inimese kõik oskused kaovad ja ta ei oska Kuidas eemaldada artriidi liigeste poletik voodist välja tulla, end riidesse panna, kõndida, tualetis käia ega süüa. Diagnoosimine Mälu ja vaimsete võimete ning varasemate oskuste halvenemisel on soovitatav esmalt pöörduda perearsti poole vt joonis 2.
Võimalusel tuleks haigel arsti juurde minna koos lähedasega, kes aitab muutusi kirjeldada kõrvalseisja pilguga, mis on abiks diagnoosi kinnitamisel. Haige ise võib mõnda probleemi alahinnata või sellest rääkimise unustada. Arst võib paluda lähedasel täita küsimustiku patsiendi käitumise ja igapäevategevuste kohta viimase kuue kuu jooksul. Rääkige perearstile: mis on peamine probleem, mille tõttu pöördute arsti vastuvõtule? Perearst hindab mäluhäiret testi abil nt vaimse seisundi lühiuuringuga, ingl Mini Mental State Examination.
Testiga hinnatakse inimese orienteerumist ajas ja ruumis, samuti tähelepanu, mälu ning ülesanneteks vajalike tegevuste planeerimise oskust. Maksimaalne punktide arv testis on 30, dementsusele viitab skoor 24 või alla selle. Tulemuste tõlgendamisel võtab arst arvesse patsiendi haridustaset, keeleoskust ja teisi testi sooritamist mõjutavaid tegureid nt halvenenud nägemine ja kuulmine. Testi abil saab eristada dementsuse raskusastmeid kerge, keskmine, raske vt lisa 1.
Ainult testi tulemusest Alzheimeri tõve diagnoosimiseks ei piisa. Samuti ei anna test informatsiooni mäluhäire põhjuse kohta. Selleks on vaja lisauuringuid. Vereanalüüsi abil saab lisaks uurida, kas mäluprobleemi põhjuseks võib olla mõni haigus nagu kilpnäärme alatalitlus, kehvveresus aneemiavitamiinide vaegus, nakkushaigus nt borrelioos, haiget uhist, HIV jt. Nimetatud haigusi korralikult ravides võivad mäluhäired suuremal või vähemal määral taanduda.
Vajadusel suunab perearst patsiendi mäluhäiretega tegeleva spetsialisti vastuvõtule neuroloog, psühhiaater, geriaater. Alzheimeri tõve kahtlusega haigetele tehakse pea kuvamisuuring kompuutertomograafia või magnetresonantstomograafiaet välistada teised ajuhaigused nt ajukasvaja, krooniline verevalum, vesipea. Kui diagnoos jääb haiget uhist, võib arst suunata patsiendi neuropsühholoogilisele uuringule, mida teeb kliiniline psühholoog. Uuringu käigus tehtud testid aitavad kindlaks teha erinevaid mäluhäirete tüüpe.
Neuropsühholoogiline uuring annab häid tulemusi varase alguse ja kerge dementsussündroomiga patsientide puhul, hilisemas staadiumis haigete jaoks võivad testid olla liiga koormavad. Joonis 2.
Aeg ja koht
Patsiendi koostöö eri valdkondade spetsialistidega Alzheimeri tõve ravi aeglustab haiguse kulgu. Mida varem haigus avastatakse ja raviga alustatakse, seda kauem säilib haigel võime igapäevategevustega toime tulla.
Nii jääb lähedastele ja abistajatele rohkem aega, et kohandada muutuvat elukorraldust ja läbi mõelda olulised küsimused, mis elu lõpu lähenedes paratamatult tekivad. Kuhu minna tõbi kulgeb aeglaselt süvenedes. Haiguse hilis- staadium kujuneb välja keskmiselt viie kuni kümne aastaga. Seda peetakse elu lõpu staadiumiks, mida ei ole võimalik ravida ja mida ei peeta eetiliseks pikendada erinevate meditsiiniliste protseduuridega.
Alzheimeri tõve ennetamine Kuna haiguse tekkimise põhjused on ebaselged, siis ei saa tõbe ennetada. Mitmekülgne tervislik toit, mõõdukas kehaline aktiivsus, sotsiaalne suhtlus, vaimne töö ja harrastused nt teater, ristsõnade lahendamine, tantsimine, kalastamine, matkamine, reisimine, seenelkäik jne mõjuvad vaimsele ja füüsilisele tervisele hästi ning aitavad vähendada Alzheimeri tõve tekkeriski.
Uuringutega pole tõestatud, et vitamiinide või toidulisandite tarvitamine aitaks haigust ennetada. Toitumine Alzheimeri tõve haigetel soovitatakse süüa mitmekülgset toitaineterikast toitu vt joonis 3. Nad ei pea järgima eridieeti.
Toidupüramiidilt on näha, millises koguses milliseid toiduaineid on soovitatav tarvitada. Joonis 3.
- Haiget puusad parast kukitamist
- Kuidas eemaldada valu liigese parast murdumist
- Kassipojad liigesehaigus
- Uus loeng 6: Lahkuminek. Miks suhted ei kesta | Tiina Tiitus
- Kuhu minna - Meelelahutus - Saarte Hääl
Toidupüramiid Alzheimeri tõbe põdevaid haigeid ohustab tihti alakaal. Söömine võib ununeda ja näljatunnet ei märgata. Isu alandavad vähene kehaline aktiivsus, mõned ravimid, lõhna- ja maitsetundlikkuse vähenemine. Isutust võivad põhjustada ka võimetus toitu ära tunda, halvasti istuvad proteesid jm.
Nii võidakse liigselt kõhnuda ja kaotada lihasmassi, mis omakorda suurendab kukkumise ja teistesse haigustesse haigestumise riski. Seega on soovitatav valgurikas toit ja alakaalu vältimine.
Isu vähenemisel võib abi olla apteegis müüdavatest valgulisanditest valgupulbri või -joogi kujulsamuti sagedamini ja väiksemate portsjonite kaupa söömisest. Rõhutatakse ka piisava vedelikutarbimise tähtsust.
Rohkem infot
Mõned Alzheimeri tõve haiged söövad liigselt just magusat. Haigel tuleks üritada toituda tervislikult ja mitmekülgselt ning süüa põhitoidukordade vahelisel ajal vahepalasid. Samas liigne toidu piiramine võib põhjustada inimeses ärevust ja pahameelt. Haiguse arenedes ei pruugi Alzheimeri tõvega haiged olla ühel päeval enam võimelised oskuste järk-järgulise kadumise tõttu ise toitu valmistama ja söögiriistu kasutama.
Siin aitaks haigele toidu valmis tegemine ja söömise meelde tuletamine. Veel parem oleks koos süüa. Neelamishäirete puhul võib toidu vajadusel väiksemateks tükkideks lõigata või peenestada ning joogid paksendada. Ravi Mäluhäiretega inimeste ravivõimalused haiget uhist jagada kaheks: toetavad raviviisid ja ravi ravimitega vt joonis 4. Mõlemal juhul on eesmärk haige ja tema lähedaste elukvaliteedi parandamine, omandatud oskuste taseme hoidmine ja igapäevaeluga hakkamasaamise võimalikult pikaajaline säilitamine samal tasemel.
Joonis 4. Alzheimeri tõve ravi Toetavad raviviisid Alzheimeri tõve ravivõimaluste puhul rõhutatakse erinevate loominguliste tegevuste olulisust. Järjepidev suhtlemine ja tegevused aeglustavad kõne- tähelepanu- ja käitumishäirete süvenemist. Alzheimeri tõvega inimene mõtleb aeglasemalt ning ei pruugi keerulisemat juttu hästi mõista. Vestlusel tuleks kannatust varuda ning mitte ärrituda tema korduvate küsimuste ning ebasobivate või lapsikute mõtteavalduste peale.
Soovitatav on rääkida aeglasemalt ja lihtsate lausetega, vältida käskivat, kõrgendatud või ärrituvat hääletooni. Kuhu minna ja mõõduka mäluhäirega haigetele soovitatakse mängude mängimist, lemmikloomade ja aiandusega tegelemist, kunsti- muusika- ja lõhnateraapiat, söögitegemist ja teisi aju aktiveerivaid toimetusi.
Uus loeng 6: Lahkuminek. Miks suhted ei kesta
Mitmekülgne kehaline aktiivsus parandab kõnnikiirust, vastupidavust, lihasjõudu, tasakaalu ja meeleolu ning võimaldab igapäevategevustega paremini hakkama saada.
Tuttava muusika kuulamine võib esile kutsuda meeldivaid mälestusi ja emotsioone ning mõjub seetõttu hästi meeleolule ja elukvaliteedile. Ei ole oluline, mis muusikat kuulata — kõige olulisem on, et see inimesele meeldiks! Oluline on haiget uhist varasemate hobidega tegelemist. Kui inimene on varem pilli mänginud, tuleks sellega edasi tegeleda. See on hea viis aju stimuleerimiseks ning heaolu säilitamiseks.
Ülalkirjeldatud tegevused on lihtsad ja sobivad nii haigetele kui ka nende lähedastele. Ravimid Ravimid võivad aidata säilitada mälu ja pidurdada õpitud oskuste kadumist. Haigusest põhjustatud närvirakkude hukkumist ei ole ravimitega võimalik mõjutada.
Mälu toimimises on oluline roll atsetüülkoliinil, mis peab sidet närvirakkude vahel. Alzheimeri tõbi põhjustab ajus atsetüülkoliini puudust. Haiguse algstaadiumis alustatakse ravi tavaliselt donepesiiliga, mis pidurdab atsetüülkoliini lagundamist. Ravi alguses võib mõnikord esineda kõrvaltoimeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, pearinglus, kaalulangus, südame rütmi aeglustumine ja lühiajaline teadvusekadu.
Kõrvaltoimete vähendamiseks alustatakse ravi väiksema annusega ja tavaliselt esimese kuu jooksul kõrvaltoimed mööduvad. Pärast seda saab ravimi annust suurendada. Kaugemale arenenud Alzheimeri tõvega haigetel kasutatakse esmavalikuna kuhu minna, mida võib kombineerida ka donepesiiliga. Kuidas memantiin aitab omandatud oskusi säilitada, ei ole täpselt teada.
Kuid on leitud, et Alzheimeri tõvega patsientidel tekib aju virgatsaine glutamaadi liigne vabanemine, mis kahjustab närvirakke. Memantiin tasakaalustab glutamaadi toimet ja on võimalik, et seeläbi pidurdab närvirakkude hukkumist.
Alustuseks ütlen, et kuigi mu enda psühholoogiakraad on veel omandamisel, olen viimase kolme-nelja aasta jooksul ise vaimse haiguse keerises olnud ja pidevat ravi saanud. Ravi depressiooni vastu. Eestlaste seas näen suure probleemina tugevaid stereotüüpe ja jätkuvat vähest teadlikkust vaimsest tervisest. Just vaimsetest haigustest räägitakse avalikkuses vähe ja info, mis rahvani jõuab, on tihti kahjulik või stereotüüpe kinnistav. Avalikkus ei oska näha vaimsetes probleemides päris haiguseid.
Kõige sagedasem memantiini kõrvaltoime on uimasus. Harvem võivad esineda meelepetted või agressiivne käitumine. Kõrvaltoimetest tuleb kindlasti arstile teada anda ja seejärel otsustada, kas kasutada ravimit edasi või mitte.
Info Alzheimeri tõvega inimestele ja nende lähedastele (PJ-G/24.1-2018)
Haiguse süvenedes ravimite toime väheneb. Seepärast hindab arst regulaarselt haiguse kulgu, ravimite mõju ning kõrvaltoimeid. Donepesiil ja memantiin on ravimi toimeained. Teine üllatav reaktsioon teiste tunnetele on hindamine, kas inimese põhjused nutta, hirmu tunda, ärrituda jne, on piisavad. Eriti viimasel ajal olen mõelnud, et kui kellelgi on nutu- ärevushoog või miski muu taoline, ei ole mul vaja teada põhjust, et kaasa tunda, lohutada või aidata.
DIRTY SECRETS of VIETNAM: The Aces of Southeast Asia
Ma ei tea, mis kõne all oleva inimese peas tegelikult toimub, milline oli ta nädal, kus ta üles kasvas. On tohutult palju väikeseid faktoreid, mis mõjutavad inimese tundeid ja emotsioone. Eelnevaga meenub mul olukord haiglas, kus üks noor neiu põdes ilmselt lapsepõlvest kogetud trauma tõttu psühhootilist depressiooni.
Kuhu minna
Neiul oli olnud just üks psühhoosi episood ja pärast seda jäime kahekesi istuma. Mind tegi kurvaks, et ta kõigepealt palus vabandust, et ma seda nägema pidin — nagu see oleks tema otsustada, kus või millal tal psühhoos tekib.
Ma ei palunud selgitust, aga üks mõte, mille ta vestluses välja tõi, on minuga siiani. Täpset sõnastust ma ei mäleta, aga tema kuhu minna iva seisnes selles, et ta ei tahaks, et keegi teine haiglas tunneb tema sümptomite tõttu, et neil ei ole piisavat põhjust seal ravil olla. Minu meelest oli see mõte väga armas, kuid samas näitas vestlus temaga mulle ka meie ühiskonnas levinud kahjustavaid eelarvamusi. Kujutage ette olukorda, et näiteks kroonilise astma all kannatavale inimesele öeldakse, et asi on ta kopsudes või lonkavale inimesele, et probleem on ta jalas.
Kõlab üsna jaburalt, eks? On jah mu peas kinni, selles see probleem seisnebki.
Tallinna turismiinfokeskus
Mu ajus on puudus teatud ainest või on aju struktuur muutunud, mistõttu ei toimi mõned bioloogilised protsessid, nii nagu peaks.
Kuidas ma peaksingi teisiti mõtlema hakkama kui organ, mis mõtete eest vastutab, toimib valesti? Samamoodi nagu luumurdu ei saa ravida mõttejõuga, ei piisa ka vaimsete haiguste raviks ainult mõtlemise muutmisest. Vaja on professionaalsete psühhiaatrite ja psühholoogide abi. On olukordi, kus võib olla kasu ka paarist nädalast haiglas. Vaimselt haigel on vaja tunda, et teda usutakse ja vähemalt üritatakse mõista.
Oluline on ka haige seisundi normaliseerimine, mida mina saan just teraapia kaudu. Mõistmine, et mu mõtted, tunded, kuhu minna ja käitumine on inimeste seas tavalised, annab võimaluse uskuda, et paranemine — või vähemalt toime tulemine krooniliste haiguste puhul — on võimalik.
Need ei ole põhjustatud minu oskamatusest mõelda või elada, vaid need on tingitud bioloogilistest protsessidest. Mu haigus ei ole mina. Samuti nagu gripp või diabeet ei ole iseloomuomadused, ei ole seda ka depressioon, skisofreenia või buliimia. Ometi on vaja ravini jõudmiseks probleemist rääkida. Siin tulevadki mängu ühiskond ja kasvatus: kuidas inimene ise ning tema lähedased suhtuvad vaimsetesse haigustesse.
Telli uudiskiri!
Minul vedas, sest mu ema on alati olnud väga huvitatud psühholoogiast ja elu jooksul palju teraapias käinud. Seega olen algusest peale olnud positiivselt meelestatud psühhiaatrite ja psühholoogide suhtes. Samuti õpetas ta mind oma muredest rääkima, kas talle kuhu minna kellelegi teisele.
Ometi ei ole kõigi kasvatus selline ja ka ühiskond meie ümber ei ole alati kõige toetavam. Vaimsetesse probleemidesse suhtutakse tihti skeptiliselt. Alustatakse alati uurimisega, miks inimesel tegelikult probleemi ei ole, kui võiks otsida, mis tal selle tekitada võis ja kuidas teda aidata.
Kõik kuulevad, aga keegi ei kuula Jõuan nimme tagasi mulle veidi arusaamatu süüdistuseni, et vaimselt haiged inimesed tahavad lihtsalt tähelepanu.
Ma ausalt ei mõista, mida selle lausega tõestada tahetakse. Ütlen otse välja: loomulikult ma otsin tähelepanu. Kui kellelgi pea valutab ja ta seda mainib või kui keegi lonkab, ei süüdistata neid tähelepanu otsimises, sest see on normaalne, et valu korral inimene otsib abi. Tihti oskab inimene end ise aidata, aga mõnikord jääb tema oskustest väheks.
Muidugi ma otsin tähelepanu, kui ma näiteks nutan, mul on valus, mõtlen enesetapule ja vihkan ennast. Need ei ole õiged asjad, mida tunda ja minu teadmised-oskused enam ei aita. Olukorras, kus ise enam aidata ei oska, on kõige õigem rääkimine. Kui selleks julgust pole, annab inimene tihti haiget uhist oma käitumisega nutmine, apaatsus jpmet midagi on valesti.