Kui sa midagi küsid, mis ei ole otseselt nende isikut paljastav, siis nad vastavad. Et herraga hästi läbi saada, pruugiti järgmised sõnad: Keel kui kuld, meel kui hõbe, keel kui päästliku keel. Ei tundnud vajadust ihu kohe vallutama hakata, kui pilgu peale sai. Sa arvad, et ta on laps. Neljapäeva õhtul tuli rahaandja sulase sauna ja küsis: "Anna minu kärbus kätte!
Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
Triinu Meres Et kuidas ma seda kohe esimesel korral ei märganud, võite ju küsida. Seepärast mitte, et seina varjas must riidekangas, mille voldid põrandani jõudes nagu läiketa tiigivesi laiali valgusid, varjavalt ja vaikselt.
Seepärast, et selle riidelaama taustal pidin mina oma peaaegu katmata ihu võlud peagi kõige sündsamal-kunstilisemal moel laiali Valus Loin Litti ning seepärast, et mu sisemuses kees kihisev elevus ja ma ei tundnud mingit huvi selle vastu, mis kanga taga peitub. Minu kui modelli esimene modellitöö kahekesi kunstnikuga, lõpuks. Natuke intiimsem, kui harjumuspärane. Kunstnikul olid õlad nagu skulptuuril ja rõõmsad sõbralikud silmad. Mulle näis, et selliste silmade all ei ole üldse väga raske ka kahekesi viibides hommikumantlit seljast libistada ja poseerima hakata, eriti kui tulemuseks on kõrge kunst Valus Loin Litti mitte pildiseeria naisteajakirja moeveergu.
Aktuaalsed õigusteemad
Ega see mul esimene kord temaga tööd teha olnud ka. Need õlad ja silmad olid juba tuttavad. Olin juba tööle minekuks asju pakkides soojalt elevil ja õhevil, üldse mitte nagu mu toanaaber-tüdruk, kes läks näost valgeks, kui uuest tööotsast kuulis.
Ja sina lähed tema kodustuudiosse alastipilte tegema? No mida sa sellisele vastad? Ta võib Nii võib. Ohutus ennekõike! Toanaaber-tüdruk ei teadnud minust midagi. Kui tolle kodustuudio-kunstitöö juures üldse keegi ohus on, mõtlesin tookord endamisi naeratades, siis kunstnik ise.
Aga tal olid rõõmsad sõbralikud silmad, nina, mis oli kunagi murtud ja natuke viltu kinni kasvanud, ning ilusad õlad. Miks ma pidanuks talle halba tegema?
Meie toetajad
Ei, täiesti ohutu olukord. Rahustasin toanaabri-tüdrukut õlakehituse ja paari lamedusega ning jooksin bussi peale. Selgus, et lisaks kenale õlapartiile oli kunstnik ka väga professionaalne, konkreetne ja rahulik. Me surusime kätt, tegime pilte, tegime pilte ja kui ma ära väsisin, tegime pausi.
Tõmbasin pehme sinilillekarva hommikumantli selga ja luusisin mööda majapidamist ringi. Tema köögiseinad olid samuti sinised, eredad nagu taevauputus. Ta tegi mulle teed ja pakkus õuna. Võtsin tee.
- Osta uhendite salvi tootlemine
- Salv Bober liigeste jaoks
- Lithuania seeks simpler and more transparent public procurement Lithuania: Seimas adopts amendments to the Law on Public Procurement Seimas adopts amendments to the Law on Public Procurement The Lithuanian Parliament has recently adopted amendments to the Law on Public Procurement the Law the most significant of which relate to low-value purchases and more efficient procurement transparency and pre-control assurance.
- Pohjalik valus haud
- Triinu Meres Et kuidas ma seda kohe esimesel korral ei märganud, võite ju küsida.
- Argo Rohtmets 2.
- Miks saab kuunarnuki liigend
Õunte eest tänasin, ent ei-tänasin. Poseerisin ma muidugi tolle musta katte ees, mis seinal rippus — ja tõesõna, ma ei tundnud midagi kummalist. Ei märganud midagi võõrikut. Õige peakalde ja pooside hoidmise vahele ei kummitanud mind ükski sünge pilt, valukarje ega vana vere lõhn.
- Karjus üks ja lõi mind.
- Spin liigesed haiget
Keerasin oma pika selja kunstniku poole, puusal nõksuga paremale välja võlvuda lastes ega märganud ei ulgumist, ei nuttu. Mu mõtted olid tol esimesel korral hoopis mujal. Need olid pilkudel, mis läbi kaamera mu keha mõõtsid, parimaid ja halvimaid nurki tuvastasid, naeratasid, kui ma end sirutasin ja seljalihased liikusid.
Mu mõtted olid kaameral ja mehel, kes seda hoidis. Kui toosama mees mind hiljem ära saatis, silmad ikka säravad ja soojad, olin elevil, rahul ja kallistasin teda õrnalt, aga pikalt. Need olid soojad käed, mis seepeale emmates mu ümber seati, ja ta kael lõhnas isaselt.
Midagi ehtsat, puhast ja helget oli selles lõhnas ning trepist alla minnes naeratasin ikka veel. Pildid, nagu hiljem selgus, olid ka head.
Uus kool ✔
Järgmisel korral töötasime hoopis väljas. Halli, inimese puute peaaegu unustanud majavare juures kesk kuivanud kõrsi ja lamandunud põdrakanepit turnisin ma mööda katuseta jäänud seinajäänuseid ja kunstnik püüdis võtet päikesevalgusest, mis mu juustekardinast läbi kumaks.
Üksik rännult maha jäänud rästas otsis härmatanud lehtede alt toitu ja talv lõhnas õhus. Rohkem ta ei küsinud. Pani ainult teki maha jalgade kaitseks ja ulatas mantli, kui stseeni muutmist ja valguse suunda arutas. Ma ei öelnud talle toona, et kuni miinuskraade pole, on külm mulle üsna ükstapuha. Lahkumiskallistus oli isegi parem, kui eelmine, kõik mu pikad helepruunid juuksed laiali ta rinnal ja tema sõrmed mu abaluid silitamas.
Ta tegi mu õnnelikuks, mul oli temaga hea ja mina meeldisin talle vähemalt samavõrra, see oli tunda. Aga ta ei käinud peale. Mis on haruldane, sest ma olen kaunis kena tüdruk — ka täiesti objektiivselt võttes.
Tagasiside ja ühendus
Mitte et puuder ei teeks minugi nägu vähem läikivaks või ripsmetušš fotol ülearu oleks, aga ma olen sedasorti ilus, kes on nii modellitüüpi kui samas iga keskmise vastutulija maitse ühekorraga. Suguvõsa viga. Vanaema võrgutas kord ainult pahkluu näitamise ja ripsmealuse pika pilguga piiskopi ära.
Tolle mitrat hoiti meil veel mõned aastat tagasi baarikapis konjakikarahvini ümber kui väärt mälestuseset.
Kunstnik võttis kogu seda mu muskulatuuri, kuldset nahka ja ümaraid tuharaid rahulikult. Ei tundnud vajadust ihu kohe vallutama hakata, kui pilgu peale sai. Kuigi talle meeldis. Kuulge, ma ju tundsin seda. See oli neljandal korral, kui ta musta katte minu sealviibimise ajal seinalt alla võttis. Ma olin parasjagu riidesse pannud, kampsun seljas, velvetid jalas, tõstsin pilgu ja musta Valus Loin Litti tagant paistis miski helepruun ja karvane.
Mis asi Ta lasi riidel veel enam langeda ja ma ei saanud aru, kuidas ma polnud näinud, tundnud, kasvõi haistnud. Vaatasin ja surusin end vastu ahju, sest korraga oli mul külm. Ta on jahimees. See siin on pisike, noor. Maakodus on suuremad. Ma ei olnud teda enne kartnud.
Ei kartnud tegelikult ikka veel, aga nüüd sai ta mu silmis juurde tõsidust, kurbust ja koos sellega ka — ehtsust. Vaatasin nahka seinal. Kolp oli alles, paokil lõugade vahelt paistsid heledad hambad. Silmakoobastest vahtisid lakke kollasest klaasist silmad, kitsad nagu sisalikul. Laiali naelutatud käpad olid noore hundi suured, paljulubavad ereruugete karvadega kirjatud päkad, küüned küljes. Must vööt piki selgroogu, valge- halli- ja pruunikirju kohev saba, kollakas lõuaalune.
Kui ma hoolega nuusutasin, keskendusin ja selle ruumi Valus Loin Litti lõhnade hulgast sihipäraselt otsisin, leidsin ma üles ka tema lõhna. Selle surnud hundi lõhna.
Mul on nii kahju, mõtlesin ma hundinahale seinal. Nii kahju. Mina olen Mariann. Kes sina oled? Mis sinuga juhtus? Nahk ei vastanud. Hunt selles oli ammu surnud. Kui võib, ma kutsun sind Pruuniks, mõtlesin, suutmata silmi nahalt eemale kiskuda. Kas võib? Klammerdusin kätega ahju külge, selle soe kahhelpõsk pakkus pihkudele nõrka lohutust, ja ootasin tundmatu õekese vastust.
Otsisin kõigi meeltega kajasid selle suguvenna surmast, tema elust — aga ei kuulnud midagi peale kauge kiunatuse. Mis võis ka õuest tulla. Linn, inimesed, nende Sormed parast artriiti Ma tõmbasin huuled sisse ja lakkusin neid seestpoolt.
Sina oled nii mitmes lugeja!!!
Üleni kuivad ja katki. Vere ja huulepulga maitse segamini. See nahk ja veel paar asja. See on päris hea.
Ranting about things that do not matter. Sunday, 26 October Päev Mis sul viga on? Esiteks ei oleks ma loogiliselt seda blogi kirjutanud, aga olgem ausad, seda ei saa edasi lükata. Sest vahel on elu kuradi kummaline.
Röstsaia ka? Või siis kätte maksta, rebida, tappa. Aga samas — hundijaht on legaalne tegevus.
Linas Agro Group AB IPO
Mul polnud mingit alust vihastada. Lihtsalt ehmusin, eks ole. Ehmatus teeb alati kõhu tühjaks ning enne pildistamist polnud ma ka palju söönud.
Ning et ma ei kavatsenud kuskil rahvast täis tänaval endast nälja või viha pärast pärast välja minna, tasus ilmselt süüa.